Kasutaja:Athanasius Soter/Lisalood

Milja Tamm (sünninimi Armilda Post; sündinud 16. mail (vana kalendri järgi 3. mail) 1917 Hiiumaal Heilo külas Laasi talus) on endine õpetaja, ajakirjanik ja represseeritu.

Armilda Post sündis Johannes Posti ja Anna Visse teise lapsena, tal oli ka neli ja pool aastat vanem õde Linda. 1924. aastal kolis ta sünnikohast Laasi talust Kärdlasse, kuna ta isa oli seal tööd saanud kalevivabrikus. Peagi algas ka tema koolitee ning ta paistis silma andekusega kunsti ja keelte alal. Kooli kõrvalt õppis Post masinakirja.

1935. aastal asus Post õppima Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumis. Et pere majanduslikud võimalused olid kasinad, siis ei olnud ta kohe pärast algkooli lõpetamist saanud oma haridusteed jätkata. Sisseastumiseksamite järel õnnestus tal saada aga õppemaksust vabastus ning saada õppetoetustki. Gümnaasiumi lõpetas ta 1937. aasta kevadel ning tänu edukatele õppetulemustele osales ta ka riigivanem Konstantin Pätsi juures toimunud pidusöögil.

1938. aastal eestistas Armilda Post oma eesnime Miljaks.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus ta tööle masinakirjutajana, samuti oli ta mõnda aega koduõpetajaks Loksal. Aastatel 1938–1941 töötas Post aga asendusõpetajana Hiiumaa külakoolides. Nõukogude okupatsiooni kehtestamise tõttu jäi tal aga õpetaja kutseeksam sooritamata. Sellest hoolimata sai temast 1941/1942 õppeaastaks Puski Algkooli vanemõpetaja

12. oktoobril 1941 püüdsid Puskist taanduvad punaarmeelased Posti väevõimuga kaasa viia, kuid ta põgenes nende haardest ning varjas end päeva Puskil. Siis jõudsid sinna sakslased ja koos nendega läks Post Kärdlasse.

Õpetajatöö mitmes kohas mõjus Postile kurnavalt ning ta haigestus struumasse. Seetõttu asus ta tööle Haapsallu ajalehe "Lääne Elu" toimetusse korrektorina. Lisaks tektsi korrigeerimisele kirjutas ta sinna aga ka mitmeid artikleid.

Nõukogude uue okupatsiooni järel jäi Post esialgu ajalehte tööle edasi, tema ametinimetuseks sai vastutav sekretär. Kuid 1945. aasta lõpus hakati teda süüdistama nõukogudevastases tegevuses Saksa okupatsiooni ajal, eriti vales meelsuses artiklite kirjutamise pärast. Post vallandati, kuid sai masinakirjutajana siiski tööd Haapsalu Riiklikus Kindlustuses.

19. veebruaril 1946 Post aga arreteeriti ning saadeti esialgu eeluurimisele Patarei vanglasse. Seejärel määrati talle aprillis karistus spioneerimise ja vaenlase plakatite säilitamise eest (et ajalehetoimetuses oli paberit vähe, kirjutati artiklite mustandid Saksa-aegsetele plakatitele). Nii määrati talle karistuseks kogu vara konfiskeerimine ning 10 aastat vangistust koos viieaastase asumisele saatmisega.

Esialgu kandis ta oma karistust Siberis Sverdlovski oblastis Ivdellagis, kus pidi töötama metsalangetustöödel. 1949. aastal saadeti ta aga Kasahstani Džezkasgani linna ehitama. Kohale jõudis ta 1950. aasta alguses.

Kasahstanis õnnestus Postil peagi saada vabakäiguvangiks ehk ta võis laagrist konvoi saatel ka lahkuda. 1955. aastal lühendati tema karistust ning tänu sellele sai ta juba 1957. aasta lõpul Eestisse tagasi tulla. Vahepealsel ajal, 1955–1957, oli ta koos elanud küüditatud õigusteadlase Johan Laikojaga. Siiski otsustas ta Eestisse naasta, et oma varasem armastus Villem Tamm üles otsida.

Esialgu läks ta tagasi Hiiumaale, vanemate juurde, Lauka kooli aga ei saanud õpetajaks, sest tuli asumiselt. Siis läks Villemi ja ta vanemate juurde Lehtsesse. Töötas sealses kolh/sovh-s. Siis, 2966, sai eraldi maja. 1959 sündisid kaksikud. Sai tööd Jänedal sekretär-masinakirjutajana. 1970 kerge insult, seejärel Tallinna tööle kombinaati "Välk" kotte ja vöösid õmblema. Tänu sellele, et tema saatusekaaslase mees oli selle juhataja.

1972 mais jäi pensionile. 1973 suri aga abikaasa, närvivapustus ja jälle haiglas. Lapsed suutis siiski hästi koolitada. 1978 saatis "Bellaadi" jutuvõistlusele kirjutise "Hüvastijätt noorusunistusega", kus rääkis põhimõtteliselt sellest, kuidas vangilaagris Kingiiri jõge paisutas, aga vangid asendas töömalevlastega. Et see oli Nõukogude enda vale, siis keegi kobisema ei hakanud. Sai preemiagi. 1988. aastal kirjutas taas samasse ning sai uuesti preemia.

1990 novembris kutsuti KGB-sse, kus talle teatati, et on rehabiliteeritud, sai ka 250 rubla tagasi, mis arreteerimisel võeti. Villem rehabiti postuumselt, selle eest maksti toetusraha tütardele.

Kuni 1996. aastani elas üksi Lehtses, tegeles aiapidamisega. Kirjutas ka erinevatele lehtedele kaastöid ja arvamuskirju. Näiteks: "Rikaste vaesus" 1995. aasta Eesti Päevalehes. 1996 kolis Türile tütre lähedusse. Elab seal siiani.

Kirjandus

• Milja Tamm. See tuul on hullvinge. In: Me tulime tagasi (Eesti Elulood). Koostanud Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999. Lk-d 214–250.
• Milja Tamm. An evil wind. In: Carrying Linda's Stones: An Anthology of Estonian Women's Life Stories. Editors: Suzanne Stiver Lie, Lynda Malik, Iivi Jõe-Cannon, Rutt Hinrikus. Tallinn: Tallinn University Press, 2006. P. 243-276.