Kasutaja:Ananass123/Lubikaloo kasvukohatüüp

Allikas: Vikipeedia
Lubikaloole iseloomulik Lubikas

Lubikaloo[muuda | muuda lähteteksti]

Lubikaloo kasvukohatüüp asub paetasandike tasastel või kergelt nõgusatel karbonaatsetel muldadel, kus niiskusrežiim ajutiselt vaheldub. Need on märjad alad, kus vee äravool on takistunud või kuhu pinnamoe nõgususe tõttu valgub pinnavesi. Levikuala on on saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. Lubikaloo on saanud nime rohurindes domineerivast lubikast (Sesleria caerulea). Osaliselt sarnaneb osja kasvukohatüübiga muldade ja alustaimede poolt.[1]

Mullad[muuda | muuda lähteteksti]

Iseloomulikud on gleistunud ning õhukesed paepealsed karbonaatsed mullad. Neil on 5-30 cm paksune huumushorisont, mille alla jääb porsunud paekiht või savine rähk. Metsakõdu kiht puudub või on väga õhuke.[2] Mullad annavad neutraalse reaktsiooni, pH on kuni 6.6. Vee äravool on aeglane või takistatud paekihi tõttu. Veerežiim on vahelduv, kevadel on mullad sulavee tõttu niiske, suve kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada, mis võib piirata taimestiku kasvu. Kuivperioodil ajutist veega küllastumist saab tuvastada gleistumistunnuste või indikaatortaimede (Carex spp.) abil.[2]

Puistu[muuda | muuda lähteteksti]

Puistu moodustavad peamiselt hõredalt kasvavad männid (Pinus sylvestris), segapuistu puhul võib kasvada mändide vahel näiteks arukaske (Betula pendula), kuuske (Picea abies) ning harvemini saarepuud (Fraxinus excelsior). [2]

Alusmets[muuda | muuda lähteteksti]

Põõsarinne on vahelduva tihedusega ning liigirikkus on küllaltki suur.[2] Seal esineb liike:

Rohurinde mitmekesisus ja liigid sõltuvad mullakihi veerežiimist ja tüsedusest. Domineeriv liik on lubikas (Sesleria caerulea).[2] Lisaks lubikale esineb liike:

Samblarinne on hõre, asub peamiselt mikrokõrgendikel.[1] Esineb liike:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 EMU kasvukohatüübid
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jaanus Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon, Tallinn: Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Botaanika Instituut, 1997