Kasutaja:Allan134/Informaatika didaktika

"Informaatika didaktika on didaktika ehk õpetamisõpetuse haru, mis uurib ja arendab informaatika õpetamist. Informaatika didaktika kolm keskset komponenti on õpetuse eesmärgid (milleks õpetada), sisu (mida õpetada) ja meetodid (kuidas õpetada)."

Sissejuhatus

Informaatika didaktika kujunes välja matemaatika didaktikast. Varem olid teemad nagu algoritmid, andmestruktuurid, modelleerimine jne matemaatika alamteemad. Tänapäeval, kus aga arvutid on meie igapäevased kaaslased ning väga kasutajasõbralikud (ei nõua programmeerimisoskusi) , pole informaatika õpetamine matemaatika õpetamise mudeli järgi enamjaolt optimaalne. Tänu sellele on informaatika didaktika kujunenud omaette ainedidaktiliseks distsipliiniks, mis samuti erineb teistest ainedidaktikatest:

• eesmärkide osas eristab informaatika didaktikat utilitaarsus - informaatikatundides õpitut on õpilastel võimalik koheselt rakendada igapäevases õppetöös. Informaatika õpetajal on oluliselt lihtsam vastata õpilaste tüüpküsimusele: "Milleks on mul vaja seda õppida?"

• sisu osas põhjustab tehnoloogia kiire uuenemine vajadust õppematerjalide pideva muutmise järele (mis omakorda põhjustab korralike õpikute puudumise - samas kui pea kõigis ülejäänud õppeainetes lahendatakse suur osa didaktilistest põhiprobleemidest juba õpiku abil)

• meetodite osas muudab informaatika õpetamise eriliseks õpetamissituatsioon, milles (erinevalt kõigist teistest õppeainetest) õpilased üldjuhul istuvad seljaga õpetaja poole ja nende põhitähelepanu on alati pigem oma arvutiekraanil kui tahvlil või õpetajal. Samas annab elektrooniline keskkond õpetaja käsutusse terve hulga uudseid töö- ja kontrollivahendeid, mis teiste ainete puhul puuduvad.

• paljud informaatikaõpetajad on rõhutanud informaatika õpetamise erilisust ka õpilaste õpimotivatsiooni osas - informaatikatundi tulevad õpilased üldjuhul vägagi meelsasti, arvutiga tegelemine pakub lastele huvi ilma et õpetaja selleks suurt vaeva peaks nägema.

Informaatika didaktika ei sündinud iseseisvana, tühja koha peale. Ajalooliselt sai informaatika didaktika alguse matemaatika didaktikast. Algselt kuulusid "klassikalised" informaatikaõpetuse teemad (nt. algoritmid, andmestruktuurid ja modelleerimine) matemaatika valikteemade alla. Kuna arvutid on muutunud igapäevaseks tarbeesemeks, mille kasutamine ei eelda programmeerimisoskusi, siis on matemaatilised teemad ja matemaatikale iseloomulikud õpetamismeetodid muutunud informaatika õpetamisel suhteliselt marginaalseks. Informaatika didaktikast on kujunenud omaette ainedidaktiline distsipliin, mis erineb teistest ainedidaktikatest mitmes mõttes:

• eesmärkide osas eristab informaatika didaktikat utilitaarsus - informaatikatundides õpitut on õpilastel võimalik koheselt rakendada igapäevases õppetöös. Informaatika õpetajal on oluliselt lihtsam vastata õpilaste tüüpküsimusele: "Milleks on mul vaja seda õppida?"

• sisu osas põhjustab tehnoloogia kiire uuenemine vajadust õppematerjalide pideva muutmise järele (mis omakorda põhjustab korralike õpikute puudumise - samas kui pea kõigis ülejäänud õppeainetes lahendatakse suur osa didaktilistest põhiprobleemidest juba õpiku abil)

• meetodite osas muudab informaatika õpetamise eriliseks õpetamissituatsioon, milles (erinevalt kõigist teistest õppeainetest) õpilased üldjuhul istuvad seljaga õpetaja poole ja nende põhitähelepanu on alati pigem oma arvutiekraanil kui tahvlil või õpetajal. Samas annab elektrooniline keskkond õpetaja käsutusse terve hulga uudseid töö- ja kontrollivahendeid, mis teiste ainete puhul puuduvad.

• paljud informaatikaõpetajad on rõhutanud informaatika õpetamise erilisust ka õpilaste õpimotivatsiooni osas - informaatikatundi tulevad õpilased üldjuhul vägagi meelsasti, arvutiga tegelemine pakub lastele huvi ilma et õpetaja selleks suurt vaeva peaks nägema.

Ajalugu

Mart Laanpere toob informaatika didaktika ajaloost Eestis esile järgmised sündmused:

• Programmeerimine – teine kirjaoskus (NLKP 1985). Juku arvutite baasil käivitub kohustuslik arvutiõpetus Eesti koolides.
• 1996 – Esimene taasiseseisvusmisaegne põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava muudab kohustusliku arvutiõpetuse valikaineks Informaatika ja eemaldab programmeerimise (erinevalt näiteks Leedust). Tiigrihüpe taandab informaatika.
• 2001 – RÕK ei maini valikaineid, informaatika valikaine satub ebamäärasesse staatusesse ja toimub pööre IT lõimingu suunas teistesse õppeainetesse (RÕK läbiva teema “IT ja meedia” 11 õpitulemust, katseline riiklik IKT tasemetöö.
• 2010 – kolmas PRÕK toob informaatika tagasi ühena neljast erilise staatusega valikainest Tehnoloogia ainevaldkonnas, GRÕKis informaatika õppeaine ja tehnoloogia valdkond puuduvad, olemas on üksikud valikkursused (AKU, RLPA, Geoinformaatika, Robootika & mehhantroonika, 3D-modelleerimine).
• 2014 – GRÕKi uuendus toob sisse üldpädevuse “Digipädevus”, ainevaldkonnad.
• 2017 – HITSA töörühmalt lisateemad PRÕKi, s.h. programmeerimine.

Õppekava mudelid

Kontinentaalne (Lehrplan) vs. anglo-ameerika (Curriculum) tüüpi õppekava:

• Lehrplan – teemad, millest õpetaja peaks tundides rääkima (või õpikud käsitlema)
• Curriculum – sooritused, milleks õpilased on võimelised kursuse edukal läbimisel

Kolm lähenemist õppekavale ja selle arendusprotsessile. (Marsh & Willis):

• Inseneri mudel (Tyler-Taba rationale): 4-etapiline “kose” mudel, eksperdid koostavad

• Poliitiku mudel (Schwab-Walker deliberative approach): lepime kokku põhimõtetes, siis konkurss

• Kunstniku mudel (Eisner): parim õppekava sünnib PÄRAST õpetamist, õppekava kui tööriistakast

Õppekava elukaar:

• Ideaal-õppekava (nt. ettekujutus lapsevanemate või tööandjate peades, mida peaks kool õpetama)

• Legitimeeritud õppekava (Eestis: VV määrusega ja direktori käskkirjaga)

• Õpetatud õppekava (sh. õpetaja eeskuju)

• Õpitud õppekava (sh. Variõppekava – mida õpiti, kuigi keegi ei õpetanud (spikrid)

• Hinnatud/mõõdetud õppekava (nt. riigieksamitel, tunnistustel)

Eesti kooliinformaatika pendel 1986-2020

Eesti kooliinformaatika pendel