Kartulitärklis

Allikas: Vikipeedia

Kartulitärklis ehk kartulijahu[1] (ladina keeles Amylum Solani) on looduslikult hariliku kartuli mugulates oleva tärklise vastava töötlemise tulemusel saadav aine.

Kartulitärklis on ka kartulitest eraldatud tooraine mitmetele tööstustele (paberitööstus, toiduainetetööstus, alkoholitööstus, ravimitööstus jt).

Toidulisaainena on tööstuslikult valmistatud kartulitärklis söödav toiduaine ja seda loetakse taastuvaks tooraineks. Kartulitärklis ei sisalda gluteeni.

Tööstuslik tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis kartulitärklise tootmine

Tööstuslik kartulitärklise tootmine sai alguse eeldatavasti 18. sajandil.

Tärklisevabrikud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis kartulitärklisetööstuse vabrikud

Kartulitärklisetööstuse vabrikuid leidub pea kõikjal maailmas. Esimene kartulitärklise toomise tehas Saksamaal asutati aastal 1765. Tänapäeval töötab Saksamaal tuhandeid alkoholitootmisettevõtteid (põhitooraine on kartul) ning ka tuhandeid kartulipõhise siirupi ja kartulitärklise tehaseid. Kartulitärklist toodavad näiteks AGRANA Stärke GmbH, AVEBE, Cargill, Emsland Group, Lyckeby, Südstärke GmbH jpt.[2]

Kartulitärklisest alkoholi valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kartulitärklisest alkoholi valmistamisel on levinud mitmed meetodid: nii kartulitärklise fermenteerimise kui ka eelnevalt kartulitärklisest suhkru valmistamise teel.[3]

Kasutamine toiduainena[muuda | muuda lähteteksti]

Kartulitärklisest suhkru valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis kartulitärklise suhkur

Kartulitärklisest suhkru valmistamise meetodi avastas aastal 1812 Saksa keemik Gottlieb (G.S.C.) Kirchhoff.[4]

Toiduvalmistamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Toiduainetööstused ja toitlustusettevõtted kasutavad toidulisaainetena keemiliselt (alused, happed, soolad), ensümaatiliselt või füüsikaliselt töödeldud nn modifitseeritud tärkliseid.

Kodustes majapidamistes kasutatakse tänapäeval osaliselt kartulitärklist ka toiduvalmistamisel.

Kartulitärklis talub halvasti nii termilist kui ka mehaanilist töötlust, seetõttu tuleb toiduvalmistamisel võtta arvesse nõuandeid temperatuuride (segada külma veega) ning valmistusviiside kohta (mitte keeta).

Kartulitärklist kasutatakse kastmete, kissellide, pudingite ja muude toitude paksendajana, aga ka küpsetistes (biskviittainas, kartulijahutordis).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Urmas Kokassaar,Tärklis – taime turvaline tagavara, EL 04/2003, Veebiversioon (vaadatud 30.11.2013)
  2. Jack Augustus Radley, Industrial Uses of Starch and Its Derivatives, lk 71, 1976, Applied Science Publishers Ltd, ISBN 0 85334 6917, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 30.11.2013) (inglise keeles)
  3. Michael Donovan,Domestic economy, Volume 1, Potato Spirit, lk 243- 244, The Cabinet of Useful Arts, London, 1830, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 30.11.2013) (inglise keeles)
  4. David Nathan-Maister, http://books.google.nl/books?id=pFFmEJJxmr0C&pg=PA391&dq=potato+starch+and+alcohol&hl=nl&sa=X&ei=pMaYUpX-EMj74QShpIHQDA&ved=0CG0Q6AEwBw#v=onepage&q=potato%20starch%20and%20alcohol&f=false Manufacture and Distillation of Alcoholic Liquors, P. Duplais, Facsimile of 1871 Edition, lk 375 - 376, 2008, Oxygenee, ISN 978 0 9556921 09, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 30.11.2013) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]


Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Stärke seisuga 30.11.2013.