Karl Miil
Karl Miil (14. juuli (26. juuli ukj) 1897 Keava, Rapla kihelkond, Harjumaa[1] – 29. oktoober 1933[2]) oli Eesti sõjaväelane (kapten), Eesti Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler.
Karl Miil sündis lasterikkas peres (kokku 8 last).
Aastatel 1914–1916 töötas algkooliõpetajana, seejärel õppis Gattšina ja Vilno sõjakoolis.
Eesti sõjaväkke astus 1918. aastal ja teenis kuni 1920. aastani Rakveres asunud 5. jalaväepolgus. Osales Vabadussõjas, Paju lahingus sai haavata. Teenis veel ühe aasta 2. piiriküti pataljonis, kuni ta teenistusest vabastati[3].
Piirivalve teenistusse astus 1923. aastal. Ta oli üks esimesi piirivalvureid, kes võtsid merel kinni piiritust salakaubana vedavad laevad mitmekümne tuhande liitri piiritusega. Teenis Valga, Loksa ja (kõige kauem) Paldiski piirivalve rajooniülemana. Ta oli üks vanematest piirivalveohvitseridest.[4]
Oli Paldiski Vabadusristi vendade osakonna asutaja ja esimees.
Karl Miil oli abielus, peres kasvas kaks tütart.
Miil haigestus gangreeni, mistõttu tuli jalg amputeerida. Vahetult pärast seda ta suri.
Karl Miil maeti Tallinna Kaitseväe kalmistule, matustel osales lisaks kohtu- ja siseminister Johan Müllerile palju kõrgemaid ohvitsere, samuti teisi kaitseväelasi ja piirivalvureid.[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Püha Anna ordeni 4. järk
- Püha Stanislavi ordeni 3. järk
- Vabadusristi II liigi 3. järk
- Eesti Vabadussõja mälestusmärk
- Läti Vabariigi 10. aastapäeva medal
