Karl Abraham
Karl Abraham (3. mai 1877 Bremen – 25. detsember 1925 Berliin) oli Saksamaa psühhoanalüütik, kes uuris imikute seksuaalsuse rolli iseloomu arenemises ja vaimuhaiguses. Ta oli koostööparter Sigmund Freudile, kes pidas teda oma parimaks õpilaseks.
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Abraham sündis Saksamaal Bremenis. Ta isa Nathan Abraham (1842–1915) oli juudi religiooni õpetaja. Karl Abrahami meditsiiniõpingud võimaldasid tal saada ametikoha Šveitsis Zürichis Burghölzli vaimuhaiglas, mida juhtis Eugen Bleuler. Samas kliinikus töötas ka Carl Gustav Jung.
Koostöö[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene kontakt Sigmund Freudiga oli Abrahamil aastal 1907, sellest arenes välja eluaegne suhtlus. 1910. aastal asutas ta Berliini Psühhoanalüüsi Ühingu. Aastatel 1914–1918 oli ta Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Ühingu president, samuti 1925. aastal.
Karl Abraham tegi Freudiga koostööd maniakaal-depressiivse psühhoosi (tänapäeval tuntud kui bipolaarne meeleoluhäire) uurimisel, mille tulemusena tuli 1917. aastal välja Freudi raamat "Trauer und Melacholie" ('Lein ja melanhoolia'). Ta oli Melanie Kleini analüütik aastatel 1924–1925. Abraham oli ka mentor mõjukale Saksa analüütikute grupile, kuhu kuulusid Karen Horney, Helene Deutsch ja Franz Alexander.
Karl Abraham uuris imiku seksuaalsuse rolli iseloomu kujunemisel ja vaimsetes haigustes. Ta kirjeldas isiksuseomadusi ja psühhopatoloogiaid, mis tulenevad psühhoseksuaalse arengu peatumisest eri arenguetappides. Aabraham vaatles oma ainsat tütart Hilda Abrahami, kirjeldades tema reaktsioone klistiirile ja infantiilsele masturbatsioonile. Samas pidas Abraham oluliseks säilitada tütre privaatsus, seetõttu ilmusid mõned vaatlusandmed alles pärast Hilda surma. Hildast sai samuti hiljem psühhoanalüütik.
Veel üks oluline panus Abrahamilt on tema töö "Versuch einer Entwicklungsgeschichte der Libido auf Grund der Psychoanalyse seelischer Störungen" ('Lühiülevaade libiido arengust', 1924), [1] kus ta arendas edasi Freudi teost 'Lein ja melanhoolia' ning demonstreeris normaalsete ja patoloogiliste objektide vaheliste suhete kõrvalekaldeid ja reaktsioone objekti kadumisele.
Abraham uuris ka laste seksuaalset traumat ja väitis nagu Freudki, et psühhootiliste ja neurootiliste patsientide hulgas on olnud palju seksuaalset kuritarvitamist. Lisaks väitis ta (1907), et dementia praecox on seotud lapsepõlve seksuaalse traumaga.
Abraham suri 25. detsembril 1925 kopsupõletikku, kuid tal võis olla ka kopsuvähk.