Kannuka

Kannuka oli küla Vaivara kihelkonnas Virumaal. Tänapäeval jäävad küla maad Ida-Viru maakonna Sillamäe linna territooriumile. Kannuka küla maadel on nüüdisajal 1950. aastatel ehitatud linnasüda ja 1970. aastatel ehitatud Sillamäe linna elamurajoonid.

Vanasti piirnes küla läänes Sõtke jõega, lõunas Sõtke külaga, idas Perjatsi külaga ja põhjas merega.

Kannuka nimi on tulnud soomekeelse sõna kanukka (kontpuu) mugandamisest, kuna kontpuud kasvas rannaaladel palju.

Ajalugu

1782. aasta IV Venemaa hingeloenduse ajal elas Kannuka külas 4 peret, kokku 29 hinge. 1835. said pärisnime (perekonnanime) külas viis peret.

Küla hakkas suurenema pärast talude päriseksostmise algust. Esimese talu ostis seal Perjatsist tulnud Jaan Orgo, kes oli ka Vaivara vallavanem. Orgo alustas sealmail kartulikasvatust, tuues seemnekartuli Peterburist.

Suvituskohana hakati Kannukat laiemalt kasutama 1883.–1884. aastal. 19. sajandi lõpus oli külas 9 talu ja umbes 50 suvemaja.

1898. aasta teatmikus on küla märgitud nimega Villenort – kohana, kus asuvad suvilad. Kohalikud taluperemehed pidasid rannaäärseid suvilaid, mida oli mõnel rohkem kui üks. Suvilaid üüriti välja kohalesõitnud suvitajatele. Üks vendadele Männikutele kuulunud suuremaid suvilaid oli pikaks ajaks välja üüritud Noorte Naiste Kristlikule Ühingule puhkekoduks. 1939. aastal puhkas seal USA naiste delegatsioon.

Kannukas elasid sealsete randade tuntumad paadimeistrid vennad Jaan ja Anton Männik. Ametioskused olid nad õppinud isalt. Nende meisterdatud aluseid sõitis nii Soome lahel kui ka Peipsil. Tartu Ülikooli usuteaduste professor Meier, kellel oli talu Udrias, tellis samuti vendade käest paadi, mille viis Emajõele lõbusõidupaadiks.

1940. aastal elas Kannuka külas 40 peret.

Sinimägede lahingute ajal põlesid küla ja suvilad maha.

Männikute puhkekodu endise asukoha lähedal, kunagise Kiiunurga talu maal mereranna lähistel on üle 19,6-meetrise ümbermõõduga Kiiunurga kivi. Kivi on osaliselt lõhutud, kuna selle kõrval lõhati tarbetut laskemoona - kivi kasutati kaitsekilbina kildude kaugele lendamise tõkestamiseks. Teise versiooni järgi üritasid nõukogulased 1950. aastatel seda kivi õhku lasta, kuna kivi peeti eestlaste ohvrikiviks.

Eduard Tubin puhkas 1930. aastatel puhkas Kannukal ning kirjutas seal 1937. aastal oma 2. sümfoonia "Legendaarne".

Kannuka külast on pärit kirjanik Endel Tennov (proosakogud "August Mõigu hobu" 1961, Noormees heast perekonnast" 1964 ja muud), kes on õppinud Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ka skulptuurieriala.

Vaata ka

• Kannuka pank

Kirjandus

• Virve Orav "Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel", Tallinn Olion, 1991.
• Aino-Moonika Jõesaar "Kuni sõda kõik purustas... Vaivara ja Alutaguse valla omavalitsused 1944. aastani", Ida-Virumaa 2002.