Kālidāsa
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kālidāsa oli India luuletaja ja näitekirjanik, kes elas ja tegutses arvatavasti 4.–5. sajandil pKr. Ta kirjutas sanskriti keeles. Tema elu kohta on vähe andmeid, enamik teavet on säilinud legendide kujul ega ole kuigi usaldusväärne.
Kālidāsa on klassikalise sanskritikeelse kirjanduse tähtsaim autor. Ta on väljapaistev nii eepikuna, lüürikuna kui ka dramaatikuna.
Kālidāsale omistatakse kindlalt kaks eepilist teost, üks eleegia ja kolm näidendit.
Ta on peen stilist. Tema väljendus on väga selge. Erinevalt paljudest hilisematest sanskritikeelsetest luuletajatest väldib ta stiilivõtete liialdatud kasutamist. Ta on väga tähelepanelik vaatleja nii India lopsaka looduse kui ka kauni naisekeha kirjeldamisel. Inimese, eriti naise tundeelu kirjeldab ta suure sisseelamisega.
Eepilised teosed
[muuda | muuda lähteteksti]"Raghuvaṃša" räägib müütilisest Raghu suguvõsast. Peategelane on Rāma.
"Kumārasambhava" kirjeldab Kumāra (sõjajumal Kārttikeya) sündi. Ainult 8 esimest selle 17 laulust kuuluvad Kālidāsale.
Lüürika
[muuda | muuda lähteteksti]Eleegias "Meghadūta" 'Pilv-sõnumitooja' palub pooljumal, kes on jumalate elupaigast Himaalajalt pagenud, pilvel viia tema mures abikaasale lohutav tervitus.
Näidendid
[muuda | muuda lähteteksti]Kālidāsa on tuntud peamiselt oma kolme näidendi järgi. Neist esimene, "Mālavikāgnimitram" räägib kuningas Agnimitra armastusest pagendatud teenijatüdruku Mālavikā vastu, kes osutub tegelikult printsessiks.
Tema teine ja kõige kuulsam näidend "Abhidžjnānašākuntalam" kõneleb samuti armastusest, seekord kuningas Dušjanta ja alamat päritolu tütarlapse Šakuntalā vahel. See süžee esineb muu hulgas "Mahābhāratas". Aastal 1789 ilmus selle näidendi tõlge inglise keelde (tõlkija William Jones). Sellest sai alguse eurooplaste huvi klassikalise India luule vastu. Teos võeti igal pool vaimustusega vastu. Johann Wolfgang von Goethe imetles näidendit ja kirjutas "Fausti" eelmängu selle eeskujul.
Kolmandas tänapäevani säilinud näidendis "Vikramorvašījam" on keskseks ikka armastuse teema, ent siin on rohkem üleloomulikke elemente kui eelmises kahes. Selle armastusloo peategelasteks on kuningas Purūravas ja tema armastatu, nümf Urvašī.