Kaldealased
Kaldealased olid semi hõimud, kes rändasid 9. sajandi alguses e.m.a Lõuna-Paabelisse ja rajasid seal mitu väikeriiki (Bit-Jakin, Bit-Dakkuri ja Bit-Amukani).[1]
Kaldealased olid lähedased aramealastega, kes saabusid samasse piirkonda veidi varem.[1]
Paabelis omandasid kaldealased aegamööda kohaliku kultuuri ja akadi keele.[2]
Kaldealased sõdisid Assüüriaga ülemvõimu pärast Paabelis. Aastatel 625–539 eKr oli Paabelis võimul Kaldealaste dünastia ning rajati Uus-Paabeli ehk Kaldea riik.[2]
Aastal 539 eKr vallutas Ahhemeniidide Pärsia kuningas Kyros II Babüloni, lõpetades Kaldealaste dünastia eksisteerimise. Kaldealaste hõimud segunesid seejärel järk-järgult kohalike Paabeli rahvastega.
Kaldealaste kujunes vanapaabeli usundi ja astronoomia alusel. 7. sajandil eKr täiustus üha enam preesterlik taevavaatlemise tehnika. Paabeli kuu nädal asendati planeetide nädalaga (5 planeeti + kuu ja päike = 7 päeva). Ištar sai planeediks ja Tammuz kinnistäheks. Tekkib henoteism. Nebukadnetsari jaoks on Marduk ainus ja õige halastuse jumal. Nabu on tema poeg ja inimeste juurde läkitatud saadik. Kaldealaste prohvetlik usund oli lähedane Jeremia aegsete prohvetitega ja kaldea kahetsuslaulud olid lähedased juutide lauludele (psalmidele).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Barbara N. Porter. Images, Power, and Politics: Figurative Aspects of Esarhaddon's Babylonian Policy. Amer Philosophical Society, 1994.
- ↑ 2,0 2,1 Kaldealased – Eesti Entsüklopeedia