Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabihoone
Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabihoone asub Pärnu linnas aadressil Pikk 20.
Hoone esimesed omanikud[muuda | muuda lähteteksti]
Hoone on ehitatud 19. sajandi keskel Uulu mõisa omaniku parun Staël von Holsteini linnamajaks.[1] Valminuna on hoonet näha juba 1864. aastast pärit muuseumifotodel.[2] Härrastemajaks rajatud ehitis paistab silma isikupärase maitsega ja rohkete puunikerdustega, mis ehivad sammasrõdu sissekäigu juures, tiibuksi siseruumides, liiste akende kohal ning kõige pilkupüüdvam on kahe korruse kõrguselt nikerdustega kaetud torn. Tõenäoliselt oli parunil kasutada esmajärguline meister või terve töökoda.[3]
Muinsusarhitekt Rein Raie on öelnud, et Holsteinide suvemõisa eeskujuks on olnud omaaegsed Itaalia lossid ning kogu kujundus ja stiil on sügavalt lõunaeuroopalik. Tolle aja jõukad mõisnikud armastasid reisida nii Prantsusmaal kui ka Itaalias. Ilmselt sealtkandist pärit ideede järgi kujundaski Uulu parun oma suvemõisa. Raie sõnul on torni kaunistav taimemotiividega puitpits tõeline meistritöö, mille sarnast Pärnus mujalt ei leia. Lisaks filigraansele tööle on näha ka meistri head loodustunnetust.[2]
Parun Reinhold Stael von Holsteini asemel kujunes hoone põhikasutajaks tema lapselaps Peter Steal von Holstein.[3] Kui Holsteinide käsi Eestis enam hästi ei käinud, müüdi hoone Kaitseliidule. Pärnumaa maleva kasutuses olevatest ajaloolistest majadokumentidest on säilinud Pärnu notari Hanschmidti kiri 1938. aastal toimunud ostu-müügitehingu kohta. Selle põhjal müüs Luise-Auguste Hennin (sündinud Stael von Holstein) kõnealuse hoone koos kinnistuga Kaitseliidule 32 500 krooni eest.[2]
Hoone järgmised omanikud[muuda | muuda lähteteksti]
Kaitseliit võttis hoone kasutusse Pärnumaa maleva staabihoonena. Maja esimesel korrusel paiknesid administratsiooni tööruumid ja teisel korrusel asus malevapealiku korter, milles toona elas kolonelleitnant Tõnis-August Avingo.[3]
Pärast punavägede Eestisse tungimist lõpetati 1940. aasta suvel Pärnumaa maleva tegevus Kaitseliidu likvideerimise seadusega. See tähendas, et endine härrastemaja läks EK(b)P Pärnumaa komitee kasutusse.[4] Hiljem paigutati hoonesse ka Osoaviahimi ehk riigikaitse ning lennundus- ja keemiaalase töö abistamise ühingu Pärnumaa büroo.[3]
Bolševikest vabaneti 1941. aasta suvel Wehrmachti väeüksuste saabumisega Pärnusse. Et paralleelselt sakslaste saabumisega maakonda käis juba endistest kaitseliitlastest Omakaitse löögirühmade formeerimine, läksid endised Kaitseliidu hooned, kaasa arvatud Pika tänava staabihoone, peatselt vastloodud Omakaitse maleva kasutusse. Seekord leidsid kunagises Holsteinide suvekodus katusealuse Omakaitse õhukaitseüksus, ambulants, Omakaitse juhi kolonel Viktor Koerni käsutusse ilmunud Lõuna-Pärnumaa omakaitselaste kompanii koos piirivalvuritega ja Punaarmeega liidetud sidepataljonist omavoliliselt lahkunud õppekompanii rühma reamehed.[3]
1944. aasta sügiseks oli lahingute laine taas üle Eesti käinud. Siis läks maleva staabihoone sõjaväestatud kutselise tuletõrje kasutusse ja oli seda kuni Eesti taasiseseisvumiseni.[3]
Linnavalitsuse korraldusega tagastati 1993. aastal Pikk 20 hoone Eesti Kaitseliidu Pärnumaa malevale.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Parek, Elsbeth. 1971. Pärnu sajandeis: ehituskunstiline ülevaade. Tallinn: Eesti Raamat, lk 48.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Uulu paruni suvemõis oli Pärnu esimesi suvitusmaju, parnu.postimees.ee, 29. mai 2003
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kaitse Kodu! 7/2014, lk 79-81.
- ↑ Koost Parming, Bernhard. 2005. Kaitseliidust Omakaitseni: Üldkokkuvõte Pärnumaa Omakaitse ajaloolisest tegevusest Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1. jaan. 1942. a. III. Tartu: Tungal