Üte

Üte (ka kõnetlussõna) on kiil, mis kõnetab lause adressaati, teda nimetades või kirjeldades.

Ütte põhiülesanne on kontakti sõlmimine või hoidmine tähelepanu tõmbamise teel.

Sageli avaldub üttes ka kõneleja halvustav, lugupidav või muu suhtumine kõnetatavasse, näiteks:

• Mis sa, rumal, teed?
• Lugupeetud kamraad, teie idee on suurepärane!

Eesti keel

Ütte kääne

Eesti keeles on üte nimetavas käändes. Mõnes muus keeles on olemas ka üttekääne.

Ütte asend lauses

Üttel ei ole lauses kindlat asendit. See võib paikneda nii lause alguses, keskel kui ka lõpus.

Kirjavahemärgid

Kirjalikus kõnes eraldatakse üte ülejäänud tekstist tavaliselt koma(de)ga, näiteks:

• Tüdruk, jäta poiss rahule!
• Hakkame, mehed, minema!
• Pane aken kinni, Vello!

Ütte esiletõstmiseks võib kasutada ka mõttekriipse, näiteks:

• Kus sa olid – sa häbematu jõmpsikas, keda kõik taga otsivad?

Üte võidakse kirjalikus tekstis vormistada ka nagu eraldi lause. Sel juhul pannakse ütte järele hüüumärk.

Ütte ehitus

Ütet vormistab nimisõnafraas. See tähistab harilikult inimest (Palun astu edasi, vanaisa!), harvemini loomi või eluta objekte (Oled mulle kallis, kodupaik!).

Veel näiteid

Rohkesti ütteid leidub Eesti NSV hümnis (1944 ja 1956, sõnade autor Johannes Semper), näiteks järgmises salmis:

Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,

sirp, lõika, alasile, haamer, löö!

Nõukogu elu, tuksu võimsa hooga,

too õnne rahvale, me tubli töö!

Me Liidu rahvaste ja riike seas

sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!

Neid ridu kasutatakse sageli ütte õppimisel ja grammatikateadmiste kontrollimisel. Osa sellest tekstist võib leida isegi 2021. aasta e-etteütluseks valmistumise avalikust harjutusest.

Välislingid

• Eesti keele käsiraamat