Üte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Üte (ka kõnetlussõna) on kiil, mis kõnetab lause adressaati, teda nimetades või kirjeldades.

Ütte põhiülesanne on kontakti sõlmimine või hoidmine tähelepanu tõmbamise teel.

Sageli avaldub üttes ka kõneleja halvustav, lugupidav vm suhtumine kõnetatavasse, näiteks:

  • Mis sa, rumal, teed?
  • Lugupeetud kamraad, teie idee on suurepärane!

Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Ütte kääne[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on üte nimetavas käändes.

Ütte asend lauses[muuda | muuda lähteteksti]

Üttel ei ole lauses kindlat asendit. Ta võib paikneda nii lause alguses, keskel kui lõpus.

Kirjavahemärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjalikus kõnes eraldatakse üte ülejäänud tekstist tavaliselt koma(de)ga, näiteks:

  • Tüdruk, jäta poiss rahule!
  • Hakkame, mehed, minema!
  • Pane aken kinni, Vello!

Ütte esiletõstmiseks võib kasutada ka mõttekriipse, näiteks:

  • Kus sa olid – sa häbematu jõmpsikas, keda kõik taga otsivad?

Üte võidakse kirjalikus tekstis vormistada ka nagu eraldi lause. Sel juhul pannakse ütte järele hüüumärk.

Ütte ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ütet vormistab nimisõnafraas. See tähistab harilikult inimest (Palun astu edasi, vanaisa!), harvemini loomi või eluta objekte (Oled mulle kallis, kodupaik!).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]