Kiil (lauseliige)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kiil on lauses esinev sõna või fraas, mis on lausega seotud üksnes sisulisel tasandil ega mõjuta seda grammatiliselt.

Iga kiilu võib käsitada kiillausena. Struktuurilt on kiilud üsna tihti vaeglaused.

Kiilu abil võib väljendada näiteks suhtumist (Järgmisel korral, ma loodan, seda enam ei juhtu) või kellegi poole pöördumist (Kuhu sa, Peeter, lähed?).

Kiilu eraldavad kirjavahemärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Kiil on lauses mõlemalt poolt kas sulgude, mõttekriipsude või komadega eraldatud.

  • Sulud eraldavad kiilu tugevamini kui komad. Neid kasutatakse siis, kui tahetakse edasi anda hääldusjuhiseid, viiteid või muud täpsustavat. Nt Descartes (loe: dekart) oli suurim 17. sajandi filosoof.
  • Mõttekriipsud on samuti komadest tugevamad eraldajad. Neid kasutatakse siis, kui lauses on komad juba olemas. Nii on kiilu parem ülejäänud lausest eristada.

Nt Hambaarst rõhutas – näol tõsine ilme –, et hammaste eest peab hoolitsema nagu heade sõprade eest.

  • Komad on nõrgimad eraldajad. Neid kasutatakse siis, kui on vaja edasi anda emotsiooni, muljet, hüüatust vms.

Nt Sellega on neil, tõsi küll, viimasel ajal hirmus kiire olnud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]