Juudakristlus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Juudikristlus)
Jump to navigation Jump to search

Juudakristlus (ka juudikristlus) oli Jeruusalemmas 30. aastatel m.a.j tekkinud algkristluse rühmitus. Juudakristlased olid juuda suguharu inimesed, kes hakkasid arvama, et oodatud messias on juba saabunud.

Juudakristlased oli Jeruusalemma algkogudusest alguse saanud ristiusu suund, kes pidasid kinni pärimuslikest tavadest (söögieeskirjad ja puhtusnõuded). Jeruusalemmas tegutsesid nad kuni linna hävinguni aastal 70 m.a.j.

Juudakristlus levis seejärel Jordani-tagusel alal, Galilea maakonda, Süüriasse ja mujale (nad olid juba Roomas 60-datel). Püsis seal 7 sajandini.

Üheks selliseks piirkonnaks, kus tekkis juudakristlik kogukond, oli Adiabene ja eriti selle pealinn Arbela. Adiabene oli pooliseseisev, Iraaniga tihedalt seotud kuningriik. Riigis oli üsna suur ja mõjukas juudi kogukond. Ajaarvamise 40. aasta paiku pöördus riigi kuningakoda judaismi. Oletatavasti jõudis juudakristlus siia juba esimese aastasaja lõpul.

Juudakristluse erakonnad:

Juudakristlus jäi alla nii pauluse-markioni kreekakeelsele kristlusele (=hellenistlikule kristusele) kui ka sünagoogi judaismile. Areng kahes eri suunas on algkristluse esimene usulahknemine. Juudakristlased eitasid areneva ristiusu ja hellenismi ühendust (sünteesi), mis iseloomustas hellenistliku kristlust.

Juudakristlased, eelkõige natsareenid, pidasid Jeesust Maarja ja Joosepi loomulikuks pojaks, kes sai ristimisega Jordanis prohvetiks ning tulevaseks messiaks. Juudakristlaste esindajatena mainitakse Apostlite raamatus Peetrust (Siimon) ja Jaakobit. Nad järgisid Moosese seadusi. Vt ka Jaakobuse kiri.