Joukahainen

Allikas: Vikipeedia
"Joukahaise kättemaks", Akseli Gallen-Kallela 1897. aasta temperamaal
 See artikkel räägib "Kalevala" tegelasest; Soome poliitiku kohta vaata artiklit Vilkku Joukahainen.

Joukahainen on tegelane Soome-Karjala rahvuseeposes "Kalevala", noor ja kõhn saami noaidi (nõid).

Tema nimest on tuletatud soome eesnimi Jouko.

Kalevalas[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulnuna lugusid Väinamöineni vägevusest ja tarkusest, otsustab kadedaks saanud Joukahainen Väinamöise kahevõitluses alistada. Isa ja ema manitsevad teda mitte minema, kuid Joukahainen ei hooli sellest ning asub reega kolmepäevasele teekonnale Kalevala kütismaadele. Joukahainen kohtub Väinämöisega maanteel ja kutsub ta võistulaulmisele. Laulmises allajäänud Joukahainen tahab seepeale Väinamöisega mõõtu võtta mõõgavõitluses, millest Väinämöinen keeldub, nõidudes Joukahaise relvituks, lauldes tal seljast sõjarüü, ning sõnudes ta viimaks kaenlast saadik sohu. Mõistes, et ta oma jõuga soost ei pääse, asub Joukahainen Väinämöiselt enda vabastamist paluma. Ta pakub Väinämöisele tasuks uhket ambu, kiiret venet, uhket hobust, suure hulga kulda ja hõbedat, viljakuhjasid ja oma kodupõlde, kuid Väinämöinen keeldub kõigest pakutust. Viimases hädas lubab ta oma õe Aino Väinämöisele naiseks, millega Väinämöinen rõõmustades nõustub.[1]

Joukahainen sõidab roidununa koju tagasi ja räägib emale juhtunust. Ema rõõmustab, et Aino saab viimaks suursugusele mehele, kuid Aino ise itkeb ja kurvastab pikalt, uputades end viimaks abielu vältimiseks merre. Joukahainen vihastub sellest väga ja otsustab kättemaksuks Väinämöise tappa. Ta voolib tupetäie ammunooli, karastab neid ussimürgis ja asub Põhjalasse uut naist otsima ratsutavat Väinämöiset jälitama. Märgates Väinämöiset jõge ületamas, laseb Joukahainen teda ammust, kuid tabab Väinömöise hobust. Väinämöinen kukub jõkke ja kõva tuul kannab ta merele. Joukahainen, arvates et on lauliku tapnud, läheb rõõmustades koju ja hoopleb tehtust emale, kes teda targa Väinämöise tapmise pärast hurjutab.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Elias Lönnrot (1959) Kalevala. Tõlkinud August Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. lk 21–43.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]