Johannes Lapmann
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Johannes Lapmann (3. aprill 1913 Kibru küla, Harjumaa – 1993 Washington, Ameerika Ühendriigid) oli eesti meremees, leiutaja ja lukksepp, kes tegi korduvalt katseid Nõukogude Liidust põgeneda. Oma rohkete seikluslike põgenemistega ning keeruliste väljamõeldud teooriatega on ta üks väljapaistvamaid juhtumeid selles vallas.
Johannes Rudolf Lapmann sündis Harjumaa ja Läänemaa piiril Kibru kalurikülas. Isa suri, kui lapsed olid väikesed. Lapsena põgenes Johannes korduvalt kodunt ja saadeti koju tagasi muuhulgas Viiburist ja Antwerpenist. Pärast sõjaväeteenistust Eesti mereväes läks kaubalaevale meremeheks ja jõudis 1938. aastal Ameerikasse, kus asus suhtlema Eesti Töölisklubide Liidu kommunistidega, aitas korraldada klubi asju ning osales põgusalt vasakpoolse ajalehe Uus Ilm avaldamisel. 1940. aasta jaanuaris saabus ta Eestisse tagasi ning pärast juhutöid Tallinnas ja Tartus valiti uue võimu ajal Nõva valla täitevkomitee esimeheks. Sõja puhkedes põgenes ta üle Leningradi Siberisse, kus lõplikult pettus nõukogude võimus.
1942. aastal üritas ta ületada Tadžiki NSV ja Afganistani piiri, et põgeneda Briti vägede juurde Afganistanis, kuid arreteeriti. Johannes Lapmann võttis endale teise inimese dokumente kasutades võõra nime ning väitis, et on ameerika eestlane, kes soovib naasta kodumaale Ameerika Ühendriikidesse. Seda luba Lapmann siiski ei saanud ning ta asus tööle Arhangelskis ja üritas peita end 1945. aasta oktoobris lendliisi abi tarninud Briti laevale, kuid jäi uuesti vahele ja arreteeriti. Pärast pikka uurimist Arhangelskis ja Moskvas saadeti ta Sevželdorlagi vangilaagrisse Komis, kust ta 1948. aasta septembris põgenes ja jõudis kaubarongidele ja puhvritele hüpates üle Leningradi oktoobri keskel Eestisse. Lapmann asus ehitama kodu lähedal metsas paati ning 1. novembril 1948 ületas ta Soome lahe, ent kuna maabus otse Nõukogude Liidu kätte antud Porkkala mereväebaasi alal Kalvö saarel, siis 2. novembri õhtul kohale jõudes ta arreteeriti ja saadeti Tallinna tagasi. Lapmann üritas välja pakkuda mitu uut keerulist teooriat oma isiku ja päritolu kohta, kuid uurijatel õnnestus lõpuks tema tegelik isik kindlaks määrata ja ta sai karistuseks 25 aastat vangilaagrit.
Pärast vabanemist 1958. aastal hakkas Lapmann otsima uusi viise põgenemiseks. Tema järgmistest põgenemiskatsetest sai tuntuimaks 1972. aasta septembris toimunud põgenemine kiirkaatril Rootsi. Lapmanni hakkas jälitama Liepajast välja saadetud piirivalvelaev ning ta arreteeriti 20 meremiili Gotlandi rannikust abi pakkunud Bornholmilt pärit kalalaeva Windy Lucky pardal ja saadeti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega sõjaväelise alluvusega Tšernjahhovski psühhiaatriahaiglasse. Pärast Tšernjahhovski aastaid lubati Lapmann 1970. aastate keskel üle tuua Tallinna psühhiaatriahaiglasse, kust ta samuti korduvalt põgenes. Alles 1989. aastal kinnitas Eesti NSV kohus, et Lapmann on teovõimeline ning võib elada vaba inimesena. Vabanenud Lapmann suutis hankida endale küllakutseviisa Ameerika Ühendriikidesse, ta laenas raha ning sõitis reisilennukiga Leningradist New Yorki. Ta elas kodutuna New Yorgi ja Washingtoni tänavatel, elas abirahast, kerjamisest ning muuhulgas filmivõtete massistseenides osaledes ja suri 1993. aastal Washingtonis luteri kiriku kodutute varjupaigas.
Johannes Lapmanni loo järgi on Tauno Vahter kirjutanud raamatu "Madis Jeffersoni 11 põgenemist".