Johannes Brever (1616−1700)

Allikas: Vikipeedia
Johannes Brever. Johann Christoph Brotze kogu

Johannes Brever (ka Breverus) (11. märts (vkj) 1616 Eisleben, Mansfeldi krahvkond – 12. mai (vkj) 1700 Riia) oli pedagoog, vaimulik ja kirjanik, Breverni aadlisuguvõsa Liivimaa liini rajaja. A-st 1690 oli ta Riia superintendent.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Põlvnes XVII sajandi algul Alam-Sileesiast Frankensteinist Tüüringisse Mansfeldi krahvkonda elama asunud literaadisuguvõsast. Tema isa Johannes Brever (suri 1626) oli Martin Lutheri sünnilinnas Eislebenis Mansfeldi krahvkonna konsistooriumi sekretär ja notar. Ema nimi oli Magdalena Happach.[1] Õppis Eislebeni gümnaasiumis. 19-aastase noorukina lahkus ta kummatigi 1634. aastal oma kodulinnast ja asus elama Liivimale Riiga.[2]

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Riias õppis ta neli aastat sealses gümnaasiumis ja tulevase Liivimaa superintendendi Hermann Samsoni juures. Riia rae stipendiaadina astus ta 1639. aastal õppima Marburgi ülikooli, kus promoveerus järgmisel aastal teoloogiamagistriks. 1641. aastal immatrikuleeriti ta Helmstedti ülikoooli. Järgnevalt reisis ta Ida- ja Lääne-Friisimaal. Seejärel täiendas end Leideni, Leipzigi ja Wittenbergi ülikoolis. 1643. aastal naasis Riiga.[3]

Pedagoog[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Riiga tagasipöördumist sai temast samal aastal Riia gümnaasiumi kõnekunstiprofessor. Aastatel 16451650 oli ta gümnaasiumis filosoofia- ja seejärel ka ajalooprofessor. 1655. aastal tegutses Riia toomkooli inspektorina. Juba vaimulikus ametis teenides oli alates 1677. aastast Riia gümnaasiumi teoloogiaprofessor.[2]

Riia Peetri kirik. Brever oli selle koguduse ülemvaimulikuks ligi pool sajandit

Vaimulik[muuda | muuda lähteteksti]

1656. aastal ordineeriti ta vaimulikuks ja ta nimetati Riia toomkoguduse diakoniks. Juba järgmisel aastal sai temast sama koguduse nädalapastor. Seejärel oli ta lühikest aega Riia Peetri koguduse ülemnädalapastor ja aastatel 16571658 Riia toomkoguduse pastor. Alates 1657. aastast teenis ühtlasi Riia linnakonsistooriumi assessorina. 1658. aastal sai temast Riia Peetri koguduse ülempastor, kellena oli ametis surmani. 1690. aastal valiti ta Riia superintendendiks. 1693. aastal promoveeriti Uppsala ülikooli teoloogiadoktoriks.[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Suri Riias 84 aasta vanuselt.

Mõisavaldused Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

1665. aastal pantis ta Zögede aadlisuguvõsalt viieks aastaks Krimulda kihelkonnas Sēja mõisa. 1679. aastal ostis ta selle päriseks, aga ilmselt ei jäänud see tema kätte kauaks.[4] 1677. aastal langes tema kätte Johann Strubergi võlgade katteks Brieži mõis.[5] Selle valdajana on teda nimetatud veel 1688. aastal.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 41.
  2. 2,0 2,1 2,2 Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1977. Nr 213.
  3. Recke, Johann Friedrich von. Napiersky, Kard Eduard. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Erster Band. A-F. Mitau: bey Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, 1827, lk 250.
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 19.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 106.
  6. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 22.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Brevern, Georg von. Zur Geschichte der Familie von Brevern. Erster Band. Berlin: Puttkammer & Mühlbrecht, 1878. Lk 1−19 [1].
  • Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1977. Nr 213.
  • Recke, Johann Friedrich von. Napiersky, Karl Eduard. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Erster Band. A−F. Mitau: bey Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, 1827. Lk 250−255 [2]