Johann Caspar Lavater
Johann Caspar (ka Kaspar) Lavater (15. november 1741 – 2. jaanuar 1801) oli Šveitsi luuletaja, proosakirjanik, filosoof, füsiognoomik ja teoloog.
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Lavater sündis 15. novembril 1741 Zürichis, kus ta elas ka terve oma elu. Ta isa, keda Lavater ise kirjeldas kui vaikset ja ausat meest, oli arst. Ta ema, kes pärines Zürichi ühest parimast ja respekteeritumast perekonnast, oli vastand Lavateri isale. Lavateri ema oli väga teadmishimuline, loominguline ja ennastkehtestav, mistõttu Lavater teda austas.
Kuna Lavater oli pärit heast perekonnast, sai ta ka hea hariduse. Ta käis Wolfbachi saksa koolis ja kuueaastaselt jätkas ladina koolis Grossmünsteris, millele järgnes kaks aastat Fraumünsteri Collegium Humanitatises[1].
Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]
15-aastaselt alustas Lavater kuueaastast kooliteed Collegium Carolinumis, mida peetakse Zürichi ülikooli eelkäijaks ning kus tema õpetajateks olid Johann Jakob Bodmer ja Johann Jakob Breitinger.[2] Õppekava lähtus suuresti valgustusajastu ja -filosoofia põhimõtetest. Õppimisel pandi rõhku mõtlemisele ja arutlemisele, mille tõttu hakkas Lavater juba kooliajal üles kirjutama oma filosoofilis-teoloogilisi arutlusi. Oma õpingutes pööras ta enim tähelepanu filoloogiale, filosoofiale, ajaloole ja viimasel kahel aastal ka teoloogiale. Pärast õpingute lõpetamist ühines ta kirikuõpetajateks määratavate kandidaatide nimekirjaga[1].
Õpingutejärgne periood[muuda | muuda lähteteksti]
Väärtuste ja vooruste mõisted said õpingute järel Lavateri jaoks lisaks religioossele tähendusele ka poliitilise tähenduse. Aastal 1762, kui Lavater oli 21-aastane, süüdistas ta koos oma kaasõpilaste Felix Hessi ja Henry Füssliga anonüümselt ametnikku Felix Grebelit ülekohtus ja oma ametnikukoha väärkasutamises. Grebel polnud algselt nõus oma süüd tunnistama, misjärel tehti kogu afäär avalikuks. Grebel oli seejärel sunnitud tagastama ebaseaduslikult saadud tulud[1][2].
Pärast skandaali otsustasid Lavater, Hess ja Füssli siirduda mõneks ajaks Saksamaale, kus nad said tänu oma saatjale Johann Georg Sulzerile tutvuda Berliinis tähtsaimate teadlaste, akadeemikute ja ühiskonnaelu tegelastega.
Zürichisse naasti 1764. aastal. Ka siis ei olnud seal Lavateri jaoks kirikuõpetaja kohta. Seetõttu jätkas ta kirjutamist ja teoste anonüümset avaldamist. Oma kirjutusi avaldas ta nädalaajakirjas Der Erinnerer, mille ta koos Füssliga 1765. aastal rajas. Ajakiri sisaldas enamjaolt patriootlikke, religioosseid ja filosoofilisi uudseid mõtteavaldusi ning selle eesmärgiks oli aidata kaasa ühiskonna moraalsele arengule. Võimudele polnud ajakirjas ilmuv alati meelepärane ning valitsuse survestamise tõttu lõpetati ajakirja väljaandmine 1767. aastal[1].
Abielu[muuda | muuda lähteteksti]
3. juunil 1766 abiellus Lavater Anna Schinziga (1742–1815). Kokku oli neil kaheksa last, kellest ainult kolm elas lapseeast kauem[1].
Töö pastorina[muuda | muuda lähteteksti]
1760. aastatel alustas Lavater tööd kirikuõpetajana. Oma jutlustes oli ta väga kirglik, siiras ja veenev, mistõttu oli tal ka suur mõju oma kuulajatele. Ta rääkis südamest ja käitus jutluste ajal lihtsalt ning haaras sellega oma publikut. Ta oli äärmiselt karismaatiline ning temalt käidi tihti nõu küsimas ja temaga konsulteerimas.
1775. aastal sai Lavater ühe Zürichi kiriku vanempastoriks ja 1778. aastal Püha Peetruse kiriku koguduse diakoniks. 1786. aastal pakuti talle jutlustaja kohta Püha Ansgari kirikus Bremenis, mida ta vastu ei võtnud. Sama aasta lõpus määrati ta Püha Peetruse kiriku koguduse vanempastoriks[1][2].
Füsiognoomika[muuda | muuda lähteteksti]
Lavateri kõige tähtsamaks panuseks saab pidada füsiognoomikat. Tema religioossed uskumused viisid ta tõendite otsinguile, et jumalikkus eksisteerib ka inimelus. Ta uskus keha ja hinge interaktsiooni, mistõttu hakkaski tegelema füsiognoomika uurimisega[3]. Lavateri peetakse füsiognoomika taaselustajaks, ta süstematiseeris ja edendas seda.
Selleks, et midagi näojoontest välja lugeda, tuli inimese profiil esitada võimalikult täpselt. Lavateri jaoks olid parimaks ja täpseimaks meetodiks siluetid. Oma mõtted koondas ta raamatusse „Esseed füsiognoomikast“ (1775–1778, 4 kd), mille valmimisel olid talle abiks Goethe ja Herder. Raamatus seletab ta ära füsiognoomika peamised tõed, kirjeldab neid ning toob palju näiteid ka illustratsioonide ja joonistuste abil. Osaliselt seetõttu kogus raamat palju kuulsust nii Saksamaal, Inglismaal kui ka Prantsusmaal[2][4].
Elu lõpuaastad[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni surmani kirjutas ta rohkesti luuletusi, trakte ja kirju. Elu lõpuaastatel Lavateri kuulsus ja mõju vähenesid. 1799. aastal ta arreteeriti Prantsusmaa valitsuse kritiseerimise pärast ja deporteeriti Baselisse. Pärast Zürichisse naasmist sattus ta kähmlusse Prantsuse sõduritega, mille käigus sai ta kuulist haavata. Ta suri rohkem kui aasta hiljem (1801) saadud vigastuste tagajärjel[1][3].
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Lavateri looming oli mitmekülgne. Tema elu ja tööd saab kirjeldada kui jumalikkuse otsinguid inimestes[1]. Oma lüürilistes ja eepilistes poeemides imiteerivat ta Friedrich Gottlieb Klopstocki[3].
Tema teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Aussichten in die Ewigkeit" (4 kd, 1768–78) – Lavater maalib utoopilise pildi elust pärast surma. Raamat tõi talle tuntust kogu Euroopas.
- "Geheimes Tagebuch von einem Beobachter seiner selbst" (2 kd, 1772–73) – introspektiivne teos.
- "Christliche Lieder" (1776–80)
- "Jesus Messias" (1780)
- "Pontius Pilatus, oder der Mensch in allen Gestalten" (4 kd, 1782–85) – teos kristluse teemal.
- "Joseph von Arimathia" (1794)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 UZH – Institute of German Studies – Edition Johann Caspar Lavater – Biography and Works. (n.d.). Retrieved June 3, 2015, from http://www.lavater.uzh.ch/jclavater/bio_en.html[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Johann Kaspar Lavater. (n.d.). Retrieved June 3, 2015, from http://www.nndb.com/people/256/000093974/
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Johann Kaspar Lavater – Biography – Swiss writer – Britannica.com. (n.d.). Retrieved June 4, 2015, from http://www.britannica.com/EBchecked/topic/332650/Johann-Kaspar-Lavater
- ↑ Jenkinson, J. (1997). Face facts: a history of physiognomy from ancient Mesopotamia to the end of the 19th century. The Journal of Biocommunication, 24(3), 2–7.
- ↑ Introduction – Nineteenth-Century Literary Criticism – Ed. Russel Whitaker. – Vol. 142. Gale Cengage 2005 eNotes.com. June 4, 2015, from http://www.enotes.com/topics/johann-kaspar-lavater#critical-essays-lavater-johann-kaspar-introduction