Füsiognoomika
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Füsiognoomika (kreeka keelest physis ehk "välimus" ja gnomon ehk "hinnang") tähendab inimese iseloomu ja isiksuse hindamist füüsilise välimuse ja näojoonte järgi. Füsiognoomikud usuvad, et nii inimese näojoonte kui ka keha järgi saab öelda, milline see inimene oma iseloomult on ning kui inimesed pole üksteisega tuttavad, siis on isiksuse omadusi võimalik määrata ainult välimuse põhjal.
Füsiognoomikal on pikk ajalugu erinevates kultuurides, kuigi selle mõiste tähendus, populaarsus ja uurimine on varieerunud. Esimesi käsitlusi füsiognoomikast võib leida juba antiikaja filosoofiast ja kirjandusest[1] ning selle kõrghetkeks saab pidada 18. sajandi keskpaika, mil Johann Caspar Lavater füsiognoomika teadusena taaselustas[2]. Füsiognoomikat on aegade jooksul kasutatud väga erinevates valdkondades: kunstis (emotsioonid ja iluideaalid), antropoloogias (nägude variatiivsus kultuuride vahel), kriminoloogias ja õiguses (kriminaalsusele viitavad näojooned) kui ka meditsiinis ja psühholoogias (anatoomia, sisemise mina leidmine)[2].
Füsiognoomikat seostatakse tihti ka frenoloogiaga, kuigi füsiognoomika on saanud frenoloogiast palju vähem tähelepanu. Frenoloogia tähendab inimeste võimete ja iseloomu hindamist kolju kuju ja eripärade alusel[3][4]. Mõlemat peetakse praegu pigem pseudoteaduseks.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Inimeste välimiste ja sisemiste omaduste seostamist saab kohata juba antiikaja Kreeka kirjanduses. Antiikaja füsiognoomika keskendus peamiselt nägude ja neis leiduvate ebanormaalsuste kirjeldamisele. Kõige varasem füsiognoomika süstemaatiline eristamine omistatakse Aristotelesele, kes uuris inimeste iseloomu tuletamist erinevatest välistest omadustest, rõhutades nahavärvi, juukseid, kehakuju, näokuju, jäsemeid. Arvati, et inimese iseloomu saab paika panna rassi järgi, näoilmete tõlgendamisega ning leides sarnasusi loomadega. Inimeste pea- ja näokuju ning erinevate loomade peade vahel leiti sarnasusi ja seoseid ning vastavalt nendele sarnasustele hinnati ka inimese olemust[1][4].
Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Keskajal jätkus füsiognoomika laialdane kasutamine ja uurimine. Füsiognoomikat hakati lisaks hinnangute andmisele välimuse põhjal järjest rohkem kasutama ka ennustamises ja astroloogias[4][5].
Renessansiajastul suurenes ka erinevate füsiognoomikat käsitlevate teoste tõlkimine, mistõttu info füsiognoomika kohta levis kiiresti. Teooriaid füsiognoomikast saatsid paljud joonistused ja illustratsioonid, mis omakorda muutusid väga populaarseks. Teooriaid seletati ja loodi läbi illustratsioonide ning neid hakati kasutama ka kunstis[1]. Ka edaspidi oli füsiognoomikal suur mõju kunstile: skulptuuride, joonistuste ja maalide loomisel üritati kujutada ideaalseid tegelasi, leida perfektseid näojooni ja neid ka edasi anda[6].
18. ja 19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
18. ja 19. sajandit saab pidada füsiognoomika kõrgajaks, mil see kogus jõudsalt kuulsust, seda süstematiseeriti veelgi ning mil see hakkas järjest enam leidma ka praktilist väljundit [7]. 18. sajandi teisel poolel hakkas füsiognoomikaga tegelema Zürichis sündinud pastor J. C. Lavater (1741–1801), keda peetakse füsiognoomika peamiseks edendajaks. Ta süstematiseeris füsiognoomika mõtted ja tõstis selle esile teadusena. Selleks kirjutas ta siluettide, profiili, portreede ja proportsioonide uurimisest "Esseed füsiognoomikast" (1775–1778), mis sisaldasid detailseid kirjeldusi, näiteid ja illustratsioone näo erinevate joonte ja detailide tähendustest[1][6]. Lavateri arvates hõlmab füsiognoomika tervet keha, kuigi illustratsioonid raamatus on põhiliselt peadest ja nägudest. Inimloomuse jagas ta kolmeks aspektiks: füsioloogiline, moraalne ja intellektuaalne. Iga aspektiga saab seostada osa inimese kehast: füsioloogilisus seostub alakõhu piirkonna ja suguelunditega, moraalsus seostub rinna ja südamepiirkonnaga ning intellektuaalsus seostub peaga[3]. Lavater seob oma teooriates moraalse ilu füüsilise iluga. Samuti toetus ta ka 4 temperamendi teooriale ning tõi välja, et igal temperamendil on oma tüüpiline nägu[1]. Tihti arvatakse, et Lavateri aja füsiognoomikast sai alguse selle seostamine rassismiga[6].
Lavateri meelest on füsiognoomika hindamine kaasasündinud võime, mida on võimalik treenida ja edasi arendada. Kõik võiksid olla füsiognoomikuid, kuid headus sõltub hindamise täpsusest, mis võib olla inimestel vägagi erinev[3].
Lavateriga füsiognoomika uurimine ei lõppenud. 19. sajandi keskel kasutati füsiognoomikat pigem diagnostilise vahendina, samuti võeti see kasutusele kriminoloogias. Füsiognoomikat kasutati kriminaalsete tendentside ja kurjategijate hindamiseks. Üheks peamiseks näoväljenduste uurijaks kriminoloogias võib pidada Cesare Lombrosot, keda peetakse ka kriminoloogia rajajaks. Lombroso kirjeldas kriminaalide näojooni ning väitis, et osad näojooned on rohkem kuritegelikud kui teised ehk näo järgi saab määrata kriminaalse tüübi[1].
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandit võib pidada füsiognoomika surmaks. Alates 20. sajandi algusest muutus füsiognoomika pseudoteaduseks ning teadusena see kadus. Seda nii rassismi[8] kui ka paremate mõõtevahendite tekkimise tõttu. Saadi aru, et ainult füsiognoomikast ei piisa inimeste omaduste ja käitumiste selgitamiseks ning et nende mõõtmiseks on paremaid vahendeid ja indikaatoreid[3].
Füsiognoomika tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]
Füsiognoomika kui näojoonte ja iseloomu vaheliste seoste leidmine (aga mitte füsiognoomika kui näojoonte järgi iseloomu määramine) on siiani kasutusel mitmetes valdkondades ning selle uurimine jätkub. Kuigi füsiognoomikat teadusena enam ei aktsepteerita, siis endiselt üritatakse uurida, kas leidub seoseid näojoonte ja iseloomu vahel. Näiteks on ka tänapäeval uuritud näo eripärade seoseid inimeste kuritegelikkuse ja seksuaalse sättumuse määramisega[7], erinevate nägude atraktiivsust[6], ebaaususe ja nägude seoseid[9]. On leitud, et need näojooned, mis peegeldavad agressiivsust meestes ehk näo pikkuse ja laiuse suhe, võivad ennustada ka valetamist ja petmist. Mida laiem on mehe nägu võrreldes selle pikkusega, seda suurema tõenäosusega valetati katses oma kavatsuste kohta[9]. Palju on uuritud ka inimeste nägude seostamist rohkemate iseloomujoontega ning on leitud, et inimesed omistavad teistele teatud omadusi nende näojoonte põhjal ning nägude põhjal tehakse ka otsustusi teiste inimeste kohta. Nulltutvuse korral on inimese isiksuse hindamine võimalik ainult näojoonte põhjal. Lisaks nägude seostamisele teatud iseloomujoontega, on leitud, et informatsioon inimeste iseloomu kohta muudab seda, kuidas tajutakse ta näojooni ehk et seos on olemas mõlemat pidi[10].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jenkinson, J. (1997). Face facts: a history of physiognomy from ancient Mesopotamia to the end of the 19th century. The Journal of Biocommunication, 24(3), 2–7.
- ↑ 2,0 2,1 The History of Physiognomy - About Physiognomy. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from http://physiognomy.history.qmul.ac.uk/aboutphys.html
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Collins, A. F. (1999). The enduring appeal of physiognomy: Physical appearance as a sign of temperament, character, and intelligence. History of Psychology, 2(4), 251–276. http://doi.org/10.1037/1093-4510.2.4.251
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Face Reading History – Practice of Physiognomy, Phrenology, Personality, Astrology. (n.d.). Retrieved June 2, 2015, from https://web.archive.org/web/20150520041928/http://www.uniphiz.com/physiognomy_history.htm
- ↑ Physiognomy as a branch of physiology. (n.d.). Retrieved June 4, 2015, from https://web.archive.org/web/20150913012631/http://www.uniphiz.com/knowledge-of-physiognomy.htm
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Waldorf, Sarah. (8.10.2012). Physiognomy, The Beautiful Pseudoscience | The Getty Iris. Retrieved June 3, 2015, from http://blogs.getty.edu/iris/physiognomy-the-beautiful-pseudoscience/
- ↑ 7,0 7,1 Rentschler, C. A. (2010). Bodytalk| The Physiognomic Turn. International Journal of Communication, 4(0), 6.
- ↑ Whitefield-Madrano,A. ( 2012, February 6). On Modeling as Modern-Day Physiognomy. Retrieved June 3, 2015, from https://web.archive.org/web/20150321231042/http://thenewinquiry.com/blogs/the-beheld/on-modeling-as-modern-day-physiognomy/
- ↑ 9,0 9,1 Haselhuhn, M. P., & Wong, E. M. (2011). Bad to the bone: facial structure predicts unethical behaviour. Proceedings of the Royal Society of London B: Biological Sciences, rspb20111193. http://doi.org/10.1098/rspb.2011.1193
- ↑ Hassin, R., & Trope, Y. (2000). Facing faces: studies on the cognitive aspects of physiognomy. Journal Of Personality And Social Psychology, 78(5), 837–852.