Jevpatorija

Allikas: Vikipeedia
Jevpatorija

ukraina Євпаторія
vene Евпатория
krimmitatari Kezlev

Evpatoria Emblem.png
Jevpatorija vapp
Flag of Yevpatoriya.png
Jevpatorija lipp

Pindala: 65 km²
Elanikke: 123 000 (2014)

Koordinaadid: 45° 12′ N, 33° 21′ Ekoordinaadid: 45° 12′ N, 33° 21′ E
Jevpatorija (Ukraina)
Jevpatorija
Jevpatorija sadam

Jevpatorija on linn Krimmi läänerannikul Musta mere Kalamõti lahe osa Jevpatorija lahe ääres. Merevee sügavus kuni 10 meetrit.


Jevpatorija asub vanakreeka koloonia Kerkinitise kohal, mille rajasid asunikud Herakleia Pontikest umbes 500 eKr. 1. sajandil eKr kuulus linn Pontose kuninga Mithridates VI valdustesse, kelle hüüdnimest Eupator sai linn nime. 7.–10. sajandil oli Jevpatorija kasaaride asula. Kuulus hiljem kumaanidele, mongolitele ja Krimmi kaganaati. Linna krimmitatarikeelne nimi oli Kezlev ja türgikeelne Gözleve. 1783 läks koos Krimmiga Venemaa valdusse ning sai praeguse nime. Krimmi sõja ajal 1855 toimus seal Jevpatorija lahing. Suurem osa linnaselanikest (2014 aastal) on venelased – 57%, järgnevad ukrainlased – 32% Krimmi tatarlased – 10% ja 1% muudest rahvustest (valgevenelased, juudid, aserid, poolakad, moldovlased, kreeklased, sakslased jt). Jevpatorija on kuurortlinn. Valitseb vahemereline kliima. On päikesepaistelisim linn Venemaal. Keskmiselt paistab aastas 2500 tundi, (võrdluseks: Eestis 1700, Sotšis 2100 tundi). Suvekuudel on õhus 24–27 soojakraadi, merevees 22 ja enam.Kuurordi pehme kuiv kliima suurte temperatuuri kõikumisteta on suurepärane paik tervise taastamiseks ja lastega puhkamiseks. Siin ei ole mägesid, mis hoiavad merelt tulevat veeauru niiskena nagu Krimmi lõuna- ja kirderannikul. Linn on kolmest ilmakaarest avatud kuivadele stepituultele. Et Mustal merel on 20 päevast vaid üks tormine, siis enamik puhkusele sõitnuist teab merd rahulikuna ja sinisena. Rannas on vesi hapnikurikas ja sellest ka puhas, lõhnata ning läbipaistev, milline keskkond meeldib meduusidele, kes saabuvad juuli lõpus. Meremehed näevad tumedat värvi tormi ajal ja ankru hiivamisel, millest mere nimi. Tõmbekeskuseks kuni 10 km pikkuses kuldsed rannaliivad, mis välimuselt nagu valge ristiku ja lutserni seemnesegu. 100 tuhande elanikuga kuurortlinn on suvel vastu võtnud 1 miljon puhkajat ja ravile sõitnut. Praegu on Jevpatorijas üle 80 tervistuskoha ja ligi 50 laste suvelaagrit.

Moinaki järv[muuda | muuda lähteteksti]

Hüdromassaaž Jevpatorijas. Jugadušš (šarko) Moinaki limaani kõrgsoolase veega.Krimm

Linna edalaservas asub Moinaki limaan ehk soolajärv. Aastatuhandeid tagasi oli veekogu üks Musta mere lahesopp. Tormid uhtusid liiva ja eraldasid lahe merest paarisajameetrise ribaga. Lahte paisatud meresetetest tekkis aastatega mustjas muda. Auramise tagajärjel suurenes soolsus ja alanes veetase. Limaan ei ole ära kuivanud, sest meri toidab seda liivakihtide vahelt. Soolajärv asub allpool merepinda (merest 400 m kaugusel). Pikkus 2 km, sügavus kuni 1,5 m. Vee soolsus ligi 60‰ (60 g soola 1 liitri vee kohta ) on üle 10 korra suurem kui Läänemeres. Suure soolsusega vesi kannab inimest ja pole uppumisohtu. Vees on naatriumjodiidi, räni, alumiiniumi, bromiidi, magneesiumi, uraani, strontsiumi jne, ehk teisisõnu – mineraalsoolades on esindatud pea kõik Mendelejevi tabeli elemendid. Limaanivees (vene keeles "рапа") on mitmeid orgaanilisi aineid ja mudal on järvepõhjas radioaktiivne toime. Kuurordina sai Jevpatorija tuntuks 1830. aastast, kui muda hakati kasutama reumaraviks. Algul toodi muda paarikümne kilomeetri kauguselt Saki järvest ja soojendati seda türgi saunas, mis nüüdki töötab. Hiljem läks kasutusele kohalik Moinaki järve muda. Nõukogude ajal ehitati limaani kaldale supluseks ja mudaprotseduurideks mitmeid paviljone ja ujumissildu. Kohaliku limaani muda sai kasutada kuni Ukraina iseveissumiseni, mil linna joogivesi sattus reguleerimatult järve. Samaaegselt lagunesid rannapaviljonid, ujumissillad ja allesjäänud puitmaterjal tassiti laiali. 21. sajandil tuuakse ravimuda jälle Sakist ja võeti kasutusel väike, Nõukogude ajal üksnes supluse tarvis ametkondlik (kinnine), rannaehitis. Tervisefirma Panatseja rajas Moinaki kaldapealsele jugadušiteenuse. Möödunud sajandi esimesel kümnendil ehitati Jevpatorijasse trammitee (roobaste vahekaugus nagu Tallinnas), et ühendada kesklinn mudaravilaga. Mõned aastat hiljem valmis raudteeliin, laiendades mudaravi kättesaadavust Sevastoopoli ja Harkivi linnarahvale. Rongiga jõuab tänapäeval Sankt-Peterburist (2200 km) Jevpatorijasse 32 tunniga.

Limaani raviv toime algab ligilähedaselt 27 kraadi juures.

Jugadušš (šarko) Moinaki limaani ülisoolase veega

Mudase põhjaga järvevesi soojeneb suvel pärast keskpäeva üle 30 kraadi. Limaanis kümblemine on tulemuslik mitmesuguste liigesevaeguste, tugi- ja liikumiselundite haiguste ning traumajärgsete tüsistuste puhul. Soolases vees liikumine tugevdab organismi energiapotentsiaali, tugevdab vastupanuvõimet haigustele ja suurendab ainevahetust (kehakaalu alandav toime). Neil, kellele ei meeldi traditsioonilises mudavannis lesida või lasta end mässida sooja mudaga linadesse, on võimalus limaani ääres püsti seistes egiptlaste ravimeetodil muda tarvitada. Muda määritakse õhukese kihina nahale nagu see sai alguse Niiluse jõemuda puhul. Pärast pooletunnist päikese käes kuivamist pestakse end soolavees puhtaks. Limaani kaldapealsel võimalik ka hüdromassaaž (kehakaalu langetajatele). Jugadušš (kohapeal öeldakse "šarko") on hea enesetunde parandaja. Soolavee jugasid nagu ka muda tuleb vähemalt 10 korda kasutada ja puhkepausidega. Kuidas mudaravi päikesepaistel võtta või kui kaua soolajärves supelda, saab kohapeal arstilt teada. Igale isikule oma ravirežiim, kus Monaki järvel on nagu apteegi tähendus.

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aleksander Kaasik. Krimmi vesi, õhk ja päike. Noorte Hääl, 9. oktoober 1982

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]