Jakov Šketan

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jakov Šketani büst Joškar-Olas

Jakov Šketan (Яков Павлович Шкетан, kodanikunimi Jakov Maiorov, Яков Павлович Майоров; 29. oktoober (vkj. 17. oktoober) 1898 Staroje Kreštšeno küla, Jernuri vald, Jaranski maakond, Vjatka kubermang16. mai 1937 Oršanka, Mari ANSV) oli mari kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane.

Jakov Šketan oli pärit talupoja perekonnast. 1917. aastal ta mobiliseeriti, osales Esimeses maailmasõjas. Alates 1918. aastast töötas Nõukogude asutustes, oli Nõukogude võimu pooldaja. 1920. aastal oli ta Jaranski maakonna rahvuste osakonna juhataja. Alates 1921. aastast oli ta Krasnokokšaiskis maaosakonna töötaja, ajalehe Joškar Ketše kirjanduslik kaastööline ja toimetaja. Ta oli ka satiiriajakirja Arslan den Kesten üks asutajaid. Samuti oli ta Mari Riikliku Teatri näitleja, dramaturg ja lavastaja. 1929. aastal pöördus tagasi Oršanski rajooni, kes oli üks kolhoosi organisaatoreid. Hiljem töötas kolhoosis revisjonikomisjoni esimehena.[1]

Kirjanduslikku tegevust alustas Šketan 1919. aastal. Ta on mari näitekirjanduse rajajaid. Tema olulisemad näidendid on "Üleliigne" (1920), "Sardai" (1922), "Oh neid vanemaid" (1923) ja "Lõikus" (1932).

1933. aastal ilmunud romaanis "Erenger" kujutas ta 1920. aastate mari külaelu ja sotsialistlikke ümberkorraldusi.[2]

Eesti keeles on 2012. aastal ilmunud kogumikus "Vana maja monoloog : valik mari proosat : 26 lugu 23-lt autorilt aastatest 1927-2010" avaldatud Šketani jutustus "Koman melna".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]