Jaan Riet

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jaan Riet (27. märts (15. märts) 187328. juuli 1952) oli eesti fotograaf.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Riet sündis Viljandimaal Abja vallas Perakülas, puusepp Hans Rieti lasterohkes peres. Ta õppis Peraküla vallakoolis. Aastatel 1887–1894 töötas ta Viljandis sugulase Henn Rieti veiniäris. Järgides Jakob Hurda üleskutset üldrahvalikult vanavara koguda, saatis Riet aastatel 1890–1897 Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile 75 poognat vanasõnu, mõistatusi, kõnekäände ja vanarahva uskumusi.[1]

1902. aastal sõlmiti Jaan Rieti ja Maria (hiljem Marie, 1880–1959) Udelti abielu. Marie Riet õppis 1905. aastal Dresdenis fotokunsti ja 1909. aastal Leipzigis Bruno Wiehri fotoäris. Jaanil ja Mariel oli kaks tütart: Hilja Riet (1905–2006), kes õppis Pallase Kunstikoolis ja tegutses hiljem peamiselt fotokunstnikuna, ning Elma Tünder (1910–1987, sündinud Riet). Üle 50 aasta tegeles Jaan Riet fotograafiaga, jäädvustades Viljandi sündmusi ja inimesi. 1951. aastal tõsteti fotograaf koos perega välja oma majast, mis oli ühtlasi ta fotoateljeeks.[2] Need sündmused mõjusid laastavalt mehe tervisele, 1952. aastal Jaan Riet suri.

Tegevus fotograafina[muuda | muuda lähteteksti]

Juba veiniäri sellina tegeles Jaan amatöörfotograafiaga ning 1897. aastal läks ta Tallinnasse end täiendama. Fotograafia-alased teadmised omandas Riet Tallinna fotograafi Hans Kristini juures. Esimene fototöö, mis on registreerimisraamatusse kirja pandud, pärineb 1896. aasta 14. veebruarist.[3]

Viljandisse asus fotograaf uuesti 1898. aastal. Samal aastal avas Riet tolleaegse Liivimaa kuberneri loal isikliku fotoateljee. 1903. aastal täiendas Riet end Saksamaal Frankfurdis. Kui Jaan Riet Esimesse maailmasõtta kutsuti, hakkasid ateljees portreesid tegema pere naised, kes jätkasid seda ka hiljem.[4]

Riet huvitus ka stereofotograafiast ning 1936. aastaks oli stereofotode kollektsioon sedavõrd suureks kasvanud, et sündis 547 võttest koosnev "Kodumaa stereopiltide kogu". 21. mail 1936 valiti Riet Eesti Meisterfotograafide Ühingu asutamiskoosolekul revidendiks.

Rieti ateljee tegutses täpselt 50 aastat, see suleti 1948. aastal. Viimased fotod tegi Riet samuti 1948. aastal – viimane võte äriraamatus on registreeritud 21. märtsil 1948.[5]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Riet jäädvustas Viljandi visuaalse ajaloo 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Riet oli ennekõike ateljeefotograaf, kuid ta jäädvustas ka arvukalt linna- ja maastikuvaateid, hooneid, samuti päevakajalisi sündmusi.

Peamised teemad, mida Riet oma fotodel kujutas:[6]

  • portreed ja grupipildid – säilinud on hulgaliselt fotosid Viljandi kultuuri- ja ühiskonnategelastest, käsitöölistest, kaupmeestest, sõjaväelastest jt. Teiste hulgas on Riet pildistanud Konrad Mägi, Villem Ormissoni, Hugo Raudseppa, Karl Aderit, aga ka näiteks A.H. Tammsaaret (pildistatud 25. veebruaril 1903);
  • päevakajalised sündmused – nende hulgast leiab pildistusi turul, poodides, koolides, vallamajades, Viljandi laulupidudel (aastatel 1907, 1922, 1927 ja 1931);
  • linn ja maastik;
  • hoonete sise- ja välisvaated.

Riet pildistas peamiselt klaasnegatiividele, samuti tundis ta huvi stereoskoopilisi piltide tegemisest, viimastest eluaastatest on säilinud ka tselluloidnegatiive. 13 registreerimisraamatust selgub, et ajavahemikus 1896–1948 tegi ta 79 386 ülesvõtet.[7] Paraku ei ole keeruliste aegade tõttu kõik säilinud. 1971. aastal andsid Jaan Rieti tütred säilinud kogu (ligikaudu 60 000 negatiivi) nüüdsele Eesti Filmiarhiivile, kus moodustati Rieti isiklik fond. See sisaldab klaasnegatiive, stereoplaate (ligi 700) ja tselluloidnegatiive.[8] Suur hulk Jaan Rietiga seotud esemeid on Tallinna Linnamuuseumi filiaalis Raevangla Fotomuuseumis.

Ateljee[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Rieti ateljeemaja 2007. aasta talvel
Next.svg Pikemalt artiklis Jaan Rieti ateljeemaja

Riet alustas 1913. aastal Viljandis tollasel Harjutuse tänaval ateljeehoone ehitasmist Karl Burmani projekti järgi, hoone valmis 1914. aastal.[9]

Rieti ateljee oli kõrgetasemeline: ülesvõtete ruum oli klaasseina ja -katusega, valguse reguleerimist võimaldasid sinised ja valged eesriided, kunstliku valguse jaoks oli ateljees kaksteist 500-vatist Osram Nitraphoti lampi, mille valgust mahendati valgete eesriietega. Pildistuseks oli 15 erinevat objektiivi. Pimikus paiknesid muuhulgas ka 3 kopeerimise ja 2 suurendamise-vähendamise aparaati. Laboratoorium oli varustatud automaatse pesemismasinaga, samuti oli kaks tuba sisse seatud piltide ja plaatide retušeerimiseks (milles olid masinad piltide kartongile kleepimiseks, pressid, lõikurid jms).[10] Kõrgetasemelise tehnika hulka kuulus ka 1925. aastal Leipzigi kevadmessil esmakordselt fotomaailmale tutvustatud 35 mm filmiga töötav väikesemõõtmeline fotoaparaat Leica, mille Riet otse Saksamaalt tellis. Jaan ja tema tütar Hilja olid ühed esimesed Leica kasutajad Eestis.[11]

Ateljee arengus mängis olulist rolli naispere: abikaasa Marie Riet, Marie noorem õde Anna Kukk (sündinud Udelt, õppis Leipzigis), tütred Hilja ja Elma. Jaan Rieti fotoateljee tegutses 50 aastat kuni Nõukogude võim selle 1940. aastal natsionaliseeris. Ateljee suleti 1948. aastal ning 1951. aastal tõsteti Jaan Riet koos perega oma majast välja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sadam, Lii. Jaan Riet ei teinud oma pilte üksi. – Sakala, 07.06.2003.
  2. Jõgi, Aime. Eesti esimene kunstpostkaartide pildistaja Hilja Riet saab 100-aastaseks. – Eesti Elu, 07.01.2005.
  3. Noormets, Tiit. Viljandi ajaloo jäädvustaja fotograaf Jaan Riet. – Tee Kommunismile, 10.09.1983.
  4. Sadam, Lii. Jaan Riet ei teinud oma pilte üksi. – Sakala, 07.06.2003.
  5. Kattai, Hillar. Kroonika klaasnegatiividel. – Sakala, 07.07.1988.
  6. Kattai, Hillar. Kroonika klaasnegatiividel. – Sakala, 07.07.1988.
  7. Sadam, Lii. Jaan Riet ei teinud oma pilte üksi. – Sakala, 07.06.2003.
  8. Noormets, Tiit. Viljandi ajaloo jäädvustaja fotograaf Jaan Riet. – Tee Kommunismile, 10.09.1983.
  9. Allik, Liis. Viljandi arhitektuur 19. ja 20. sajandi vahetusel. – Viljandi Muuseum, 16.02.2006.
  10. Sakalamaa Elu. Pärnu: Sõna, 1936.
  11. Tooming, Peeter. Hõbedane teekond. Tallinn: Valgus, 1990.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]