Jaan Brems

Jaan Brems (20. detsember 1889 Laatre vald, Tartumaa – 8. november 1959 Tallinn) oli eesti arst.

1916. aastal lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli ja asus 1918. aastal õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, õpingud katkesid ja ta immatrikuleeriti uuesti aasta hiljem. Brems oli korporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane, coetus 1917/1918.

Pärast ülikooli lõpetamist 1924. aastal alustas ta tööd Närvi- ja Vaimuhaiguste Haigla Seewaldi arstina, kus ta töötas 1926. aastal ordinaatori ja perioodil 1939–1941 vanemordinaatorina.

1941. aasta septembris põgenes ta Nõukogude Liidu tagalasse ja naasis 1944. aastal, mille järel määrati ta Viktor Hioni käskkirjaga Tallinna Vaimuhaiguste haigla juhatajaks. 1946. aastal sai ta Tervishoiu Rahvakomissariaadi ravi-profülaktiliste asutuste valitsuse vaneminspektoriks ja 1949. aastal austasustati teda Tervishoiuministeeriumi käskkirjaga 25 aastat kestnud töö eest. 17. mail 1950 ta vallandati. Aastatel 1952–1959 oli ta Jämejala haigla peaarst.

Ta oli abielus Magdalena Johanna Saarega, nende poeg oli Uno Brems.

Maetud Laatre kalmistule.

Välislingid

• Tartu Ülikooli üliõpilased
• Album Esticum
• Kilde Viljandi meditsiini ajaloost