Glatsiaalrelikt
Glatsiaalrelikt (ladinakeelsetest sõnadest glacies 'jää' ja relictum 'jääk', 'jäänuk') ehk jääajajäänuk on pleistotseeni külmadel perioodidel mingisse piirkonda levinud ja seal hiljem püsima jäänud taime- või loomaliik.
Jääjajäänukid on külma- ning sageli ka valguselembesed (esimestena said varase Dryase kliimaallstaadiumis kasvama hakata valguslembesed taimed, kes lepivad lühikese suvega ning saavad hakkama alles kujuneva muldkattega toitevaestel liivadel, kruusadel, savisetetel või lubjakiviplatoo lõhedes[1]). Kui jääaegadel toimus nende levik lõuna suunas (või kõrgmägedelt allapoole), võis järgneva soojenemise ajal levila taandumise käigus tekkida eri populatsioonide biogeograafiline eraldatus kuni üksikute populatsioonide geneetilise lahknemiseni.
Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]
Hästi uuritud jääajajäänuk on harilik drüüas (Dryas octopetala), mis oli Euroopas levinud viimase jääaja lõpus. Lumikivirik (Micranthes nivalis) ja Pedicularis sudetica on arktilised liigid (üks Teravmägedel, teine Põhja-Kanadas), kuid neid leidub reliktidena ka Krkonoše mäestikus Tšehhis ja Poolas. Rabamurakas (Rubus chamaemorus) on boreaalse regiooni liik, kuid seda on leitud kahest leiukohast Põhja-Saksamaal. Püreneedes on glatsiaalrelikt vesilikuliik Calotriton asper.
Läänemeres on glatsiaalreliktid jääaja järgselt Joldiamerre rännanud mereliste ja riimveeliste liikide järglased[2], nagu tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis) ja merikilk (Saduria entomon).