Albert Bandura

Allikas: Vikipeedia
Albert Bandura (2005)

Albert Bandura (4. detsember 1925 Kanada – 28. juuli 2021) oli kanada psühholoog ja õppejõud.

Bandura oli sotsiaalteaduste emeriitprofessor psühholoogia erialal Stanfordi ülikoolis. Ta panustas mitmekülgselt psühholoogia arengusse, tema tuntuimad teooriad on sotsiaal-kognitiivne teooria ja teraapia ning teooriad isiksusepsühholoogiast. Samuti mõjutas ta üleminekut biheiviorismist kognitiivsesse psühholoogiasse. Bandura oli tuntud veel kui sotsiaalse õppimise teooria algataja ja mõjuka Bobo-nuku eksperimendi korraldaja.

2002. aasta uuringu järgi oli Bandura kõigi aegade tsiteerituimate psühholoogide hulgas 4. kohal (B. F. Skinneri, Sigmund Freudi ja Jean Piaget' järel), olles samal ajal kõigi aegade tsiteerituim elusolev psühholoog [1].

1974. aastal valiti Bandura Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) 82. presidendiks. 46-aastaselt valituks osutunult oli ta üks noorimaid presidente APA ajaloos. Bandura osales 1968.–1970. aastani APA teaduskomitee nõukogus. Samuti on ta tuntud toimetajana üheksas psühholoogia ajakirjas, muu hulgas Journal of Personality and Social Psychology, kus ta töötas 1963.–1972. aastani. [2] 82-aastasele Bandurale anti Grawemeyeri auhind psühholoogias ja teda tuntakse kui ühte 20. sajandi mõjukaimat psühholoogi [3].

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Bandura sündis Kanada Alberta provintsi saja elanikuga väikelinnas Mundare'is. Ta oli 8-liikmelise pere noorim laps ja ainus poeg. Bandura on Ukraina ja Poola päritolu. Väikelinna piiratud võimalused hariduse omandamisel muutsid Bandura iseseisvaks õppijaks, mis tuli kasuks ka tema hilisemas karjääris. [4] Bandura vanemad julgustasid teda otsima võimalusi väljaspool nende väikest kodulinna. Suvel pärast keskkooli lõpetamist töötas Bandura Yukonis, et aidata ära hoida Alaska kiirtee vajumist. Bandura ise on oma huvi psühhopatoloogia vastu omistanud just sellele töökogemusele tundras. Yukonis puutus Bandura kokku joomise ja mängurlusega, mis aitasid laiendada tema vaateid elule. [5] 1949. aastal asus Bandura elama Ameerikasse ja sai 1956. aastal kodakondsuse. Aastal 1952. abiellus ta Virginia Varnsiga (1921–2011) [6], kellega on A. Bandural kaks tütart [7].

Haridus ja akadeemiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Akadeemilise psühholoogiaga tutvus Bandura juhuslikult: üliõpilasena olid tema varahommikud vabad ning ta otsustas ajaviiteks võtta psühholoogia ainet, mis osutus talle ligitõmbavaks. Bandura lõpetas 1949. aastal Kanadas Briti Columbia ülikooli bakalaureuseõppe ja pälvis Bolocani psühholoogia auhinna. Seejärel astus ta tollase teoreetilise psühholoogia keskmeks olnud USA Iowa ülikooli. 1951. aastal sai ta sealt magistri- ja 1952. aastal doktorikraadi. Iowas oli Bandura akadeemiline juhendaja Arthur Benton [8], kelle kaudu on Bandural akadeemiline side William Jamesiga [9]. Iowas hakkas Bandura toetama psühholoogiat, mis uuris korratavate eksperimentaalsete katsete kaudu fenomene. Ta lisas psühholoogiasse mõisted "kujutlus" ja "representatsioon", samuti võttis ta kasutusele mõiste "retsiprookne determinatsioon", mille kohaselt mõjutab inimese käitumine indiviidi omadusi ja sotsiaalset keskkonda ning on omakorda nendest teguritest mõjutatud. Nende kolme mõiste kasutuselevõtuga eemaldus Bandura domineerivast biheiviorismivoolust, mis levis sel ajal psühholoogias. Bandura laienenud käsitlus kontseptuaalsetest mõistetest aitas paremini tegeleda mõistetega nagu "vaatlusel põhinev õppimine" ja "eneseregulatsioon". Selline lähenemine pakkus psühholoogidele praktilise viisi, kuidas mõelda vaimsetest protsessidest, erinevalt psühhoanalüüsist ja personoloogiast. [10] Pärast lõpetamist tegi ta kliinilise praktika Wichita Kansas Guidance'i keskuses. 1953. aastal võttis ta vastu lektorikoha Stanfordi ülikoolis [11].

Uurimisteemad[muuda | muuda lähteteksti]

Algusaastatel mõjutas Bandurat Robert Searsi töö sotsiaalse käitumise ja identifitseerimisel põhineva õppimise perekondlikust taustast. Ta suunas oma esialgse uurimistöö sotsiaalse mudeldamise rollile inimese motivatsioonis, mõtlemises ja käitumiss. Koostöös oma esimese doktorandi Richard Waltersiga alustas ta sotsiaalse õppimise ja agressiooni uurimist. Nende ühised uuringud illustreerisid, et mudeldamisel on kriitiline roll inimeste käitumise kujunemises. Varasemad tööd andsid aluse vaatlusel põhineva õppimise ning selle mõjutajate ja mehhanismide uuringutele. [viide?]

Sotsiaalse õppimise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Karjääri alguses keskendus Bandura oma uuringutes inimeste õppimisele ning laste ja täiskasvanute valmisolekule imiteerida teiste käitumist, täpsemalt agressiooni. Vastavalt sotsiaalse õppimise teooriale leidis Bandura, et mudelid on oluline allikas, kust õpitakse uusi käitumisviise, ning et nende kaudu on võimalik saavutada käitumuslikke muutusi hoolekandeasutuste tingimustes [12]. Selle teooria algse versiooni visandasid Bandura ja Watson 1963. [13] ning detailsemalt 1977. aastal [14].

Sotsiaalse õppimise teoorias on ühendatud käitumuslikud ja kognitiivsed teooriad õppimise kohta, et pakkuda ulatuslikku mudelit, mis arvestaks kõikvõimalikke igapäevaseid õppeolukordi [15]. Sotsiaalse õppimise teooria põhiseisukohad on järgmised [15].

  • Õppimine ei ole vaid käitumuslik, vaid pigem kognitiivne protsess, mis leiab aset sotsiaalses keskkonnas.
  • Õppimine võib toimuda ka käitumise vaatlemise ja käitumise tagajärgede vaatlemise kaudu (asendav kinnitamine).
  • Õppimine hõlmab vaatlust, vaatlusest saadud info eristamist ja otsust käitumise tulemuslikkuse kohta (vaatlusel põhinev õppimine või mudeldamine). Seega võib õppimine toimuda ka vaadeldava muutuseta käitumises.
  • Kinnitamine on oluline osa õppimise juures, kuid see ei vastuta täielikult õppimise toimumise eest.
  • Õppija ei ole vaid info passiivne vastuvõtja. Tunnetus, keskkond ja käitumine mõjutavad üksteist vastastikku (retsiprookne determinism).

Sotsiaalse õppimise teooria on tugevalt seotud mudeldamisega ja vaatlusel põhineva õppimisega. Bandura on välja toonud kolm stiimulit, mida kasutatakse mudeldamiseks [15].

  1. Elus mudel, mille korral reaalne inimene demonstreerib soovitud käitumist.
  2. Verbaalne juhendamine, kus inimene kirjeldab verbaalselt soovitud käitumist ja seda, kuidas käitumist sooritada.
  3. Sümboolne, mille puhul mudeldamine toimub meedia vahendusel (sh televiisor, internet, raadio ja kirjandus). Stiimul võib olla nii reaalsete kui ka väljamõeldud tegelaste kujul.

Agressioon[muuda | muuda lähteteksti]

Bandura koostöö Waltersiga viis esimeste raamatuteni: "Adolescent Agression" ilmus aastal 1959 ja "Agression: A Social Learning Analysis" aastal 1973. Isegi biheiviorismi hiilgeajal, kus oluline osa oli B. F. Skinneri töödel ning operantsel tingimisel, uskus Bandura, et tasu ja karistus ainukeste käitumise kujundajatena ei ole piisav lähtekoht. Ta uskus, et suur osa inimeste käitumisest on õpitud teistelt inimestelt. Seetõttu hakkas Bandura uurima lapsi, kes käitusid liiga agressiivselt, alustades nende elus oleva vägivallaallika kindlaks tegemisest. Algne uurimistöö selles vallas sai alguse 1940ndatel Neal Milleri ja John Dollardiga. Bandura edasine töö sel teemal kulmineerus Bobo-nuku eksperimendiga ning väga mõjuka sotsiaalse õppimise teooriaga aastal 1977[16]. Mitmed tema uuendused tulenesid keskendumisest empiirilisele ja korratavale uuringutele, mis sel ajal olid veel Freudi teooriate juhitud psühholoogias üpris võõrad suunad. [viide?]

1961. aastal tegi Bandura uurimistöö käigus vastuolulise Bobo-nuku eksperimendi, mille eesmärk oli uurida agressiivsusega seotud käitumismustreid. Tulemustest oodati, et agressiivsust võib kasvõi osaliselt seletada sotsiaalse õppimise teooria abil, kus uuritavad kujundavad oma käitumist läbi nähtud mudelite käitumise. Katsest selgus, et lapsed, kes jälgisid agressiivset mudelit, käitusid seejärel ka ise agressiivsemalt. Eksperimendi tulemused muutsid moodsa psühholoogia suunda, pöörates fookuse akadeemiliselt psühholoogialt biheiviorismi ja kognitiivse psühholoogia poole. [viide?]

Sotsiaal-kognitiivne teooria[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastateks oli Bandura uurimistöö võtnud holistilisema suuna, millega ta püüdis anda ulatuslikumat ülevaadet inimeste tunnetusest sotsiaalse õppimise kontekstis. Sotsiaalse õppimise teooriast edasi arendatud lähtekohad nimetati peagi sotsiaal-kognitiivseks teooriaks. [viide?]

1986. aastal avaldas Bandura raamatu "Social Foundations of Thought and Action: A Social Cognitive Theory", kus ta hakkas indiviidi käsitlema ennast organiseeriva, ennetava, peegeldavaks ja reguleerivana. Sellega vastandus ta üldtunnustatud nägemusele inimesest, kes on väliste jõudude meelevallas. Bandura arendas edasi kontseptsiooni triaadilisest retsiprooksusest, mis määrab ära seose inimese käitumise, keskkonnategurite ja indiviidist tulenevate tegurite (nt tunnetuslikud, emotsionaalsed ja bioloogilised sündmused) ning retsiprookse determinismi vahel, esitades nende tegurite vahelised põhjuslikud seosed. Asetades rõhu inimestele kui ennast organiseerivatele ja reguleerivatele agentidele, jõudis Bandura lõpuks tema hilisemate töödeni enesetõhususe valdkonnas. Enesetõhusus viitab foobiaga indiviidide usule enda võimetesse vähendada foobiat. [viide?]

Enesetõhusus[muuda | muuda lähteteksti]

Uurides protsessi, kus mudeldamine vähendab foobiatega kaasnevaid sümptomeid, leidis Bandura, et enesetõhususe uskumused vahendasid muutusi käitumises ja hirmuga kaasnevas ärevuses. Sellest tähelepanekust ajendatult alustas Bandura programmi, et uurida, kuidas enesekohased mõtted mõjutavad psühholoogilist funktsioneerimist. Kuigi ta jätkas hulgaliste teoreetiliste probleemide uurimist ja käsitlemist, pööras ta alates 1970ndate lõpust palju tähelepanu enesetõhususe rollile inimese funktsioneerimises. 2004. aastal leidis Bandura koostöös Charles Benightiga sarnased tulemused seoses enesetõhususega (kui foobiate puhul) ka tõsise trauma läbinud inimestel. Enesetõhususel oli positiivne mõju nii looduskatastroofide kannatanute paranemisel kui ka veteranidel, kes kannatasid hüpervalvsuse ja korduvate mälupiltide käes. Saavutades tajutud kontrollitunde (enesetõhususe) traumaatilise kogemuse suhtes (tunnetuslikult või füüsiliselt), suutsid nii orkaanis ellujäänud kui ka veteranid üle saada sündmusega seotud stressist ja traumast ning edasi liikuda [17].

Lisaks enesetõhususe uurimisele seoses traumade ja foobiatega on Bandura koostöös Caprara ja kolleegidega ka uurinud enesetõhusust haridussüsteemis. Oma uurimustes pani ta rõhku järjest kasvavale tehnoloogia osakaalu suurenemisele, kus üha rohkem informatsiooni on õpilastele vabalt kättesaadav. Seetõttu leidis ta, et tuleks rohkem tähelepanu pöörata just eneseregulatsiooni tõhususe õpetamisele ja suurendamisele. Bandura sõnul vähendab eneseregulatsiooni tõhususe parandamine nende uskumuste võimalikku negatiivset mõju, mille kohaselt ei suuda inimene tehnoloogia kasvuga kaasas käia. Samuti aitab eneseregulatsioon vältida pideva muutusega kaasnevat ülekoormust ja segadust. Bandura hinnangul on olukorras, kus tööandjad keskenduvad üha enam kognitiivsetele võimetele ja paindlikkusele olulisusele, selline lähenemine väärtuslik. [18]

Bandura raamat "Enesetõhusus: kontrolli harjutamine" ("Self-Efficacy: The Exercise of Control") ilmus 1997. aastal.

Moraalne agent[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaal-kognitiivse teooria kohaselt on agendid inimesed, kes on sotsiaalse süsteemi loojad ja samal ajal ka selle produktid. Bandura rakendas inimese kui agendi vaadet läbi sotsiaal-kognitiivse teooria, keskendudes moraalsete väärtuste ja käitumisviiside personaalsetele ja sotsiaalsetele aspektidele. Sotsiaal-kognitiivses teoorias, mis puudutab moraalse mina mõistet, on moraalne arutlemine seotud moraalsete tegudega, mis põhinevad eneseregulatsiooni emotsionaalsetel mehhanismidel, mille kaudu moraalset agenti rakendatakse. Mainitud eneseregulatoorsed mehhanismid tuleb aktiveerida aga psühhosotsiaalselt. [19]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Bandurale on antud vähemalt 16 autasu, sealhulgas järgmistest ülikoolidest: Briti Columbia ülikool, Alfredi ülikool, Rooma ülikool, Lethbridge’i ülikool, Salamanca ülikool, Indiana ülikool, New Brunswicki ülikool, Penn State’i ülikool, Leideni ülikool, Berliini Vaba ülikool, Jaume I ülikool, Athena ülikool ja Catania ülikool. [viide?]

1980. aastal valiti Bandura Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks [20] ja 1989. aastal USA Meditsiiniakadeemia liikmeks [viide?].

1980. aastatel sai ta APA-lt autasu väljapaistva teadusliku panuse eest, olles algatanud uuringuid enesereguleeritud õppimise kohta. [21] 1999 sai Bandura Thorndike'i autasu väljapaistva panuse eest haridusse psühholoogia valdkonnas (APA) ja 2001. aastal sai elutöö autasu Käitumisteraapia Arendamise Assotsiatsioonilt. Samuti on ta pälvinud väljapaistvate eluaegsete saavutuste autasu APA-lt ja elutöö autasu Lääne Psühholoogia Assotsiatsioonilt, James McKeen Catelli autasu Ameerika Psühholoogide Seltsilt ja kuldmedali autasu silmapaistva elukestva panuse eest psühholoogiasse Ameerika Psühholoogia Sihtasutuselt. 2008. aastal väärtustati tema panust psühholoogiasse Louisville'i ülikooli Grawemeyeri autasuga. [22]

Olulisemad raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bandura, A. (1997). Self-Efficacy: the Exercise of Control. New York: W.H. Freeman.
  • Bandura, A. (1986). Social Foundations of Thought and Action: A Social Cognitive Theory. Englewood Cliffs: Prentice-Hall.
  • Bandura, A., & Walters, R. H. (1959). Adolescent Aggression. New York: Ronald Press
  • Bandura, A. (1962). Social Learning through Imitation. Lincoln: University of Nebraska Press
  • Bandura, A. (1969). Principles of behavior modification. New York: Holt, Rinehart and Winston.
  • Bandura, A. (1971). Psychological modeling: conflicting theories. Chicago: Aldine·Atherton.
  • Bandura, A. (1973). Aggression: a social learning analysis. Englewood Cliffs: Prentice-Hall.
  • Bandura, A. (1975). Social Learning & Personality Development. Holt, Rinehart & Winston. NJ: INC
  • Bandura, A., & Ribes-Inesta, E.. (1976). Analysis of Delinquency and Aggression. New Jersey: Lawrence Erlbaum Associates
  • Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Englewood Cliffs: Prentice Hall.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Haggbloom, S. J. (2002). The 100 most eminent psychologists of the 20th century, Review of General Psychology, 6 (2). 139–152.
  2. ↑ http://search.proquest.com.myaccess.library.utoronto.ca/docview/614419572/fulltextPDF?accountid=14771
  3. ↑ Boswell, R., "Canadian-born psychology legend wins $200,000 prize" "Vancouver Sun", December 6, 2007.
  4. ↑ "Bandura, Albert." Psychologists and Their Theories for Students. Ed. Kristine Krapp. Vol. 1. Detroit: Gale, 2005. 39–66. Gale Virtual Reference Library. Vaadatud 3. aprill 2012.
  5. ↑ [1]
  6. ↑ "Virginia Belle Bandura, Dec. 6, 1921-Oct. 10, 2011, Stanford, California" at Lasting Memories: An online directory of obituaries and remembrances of Midpeninsula Residents. Vaadatud 6. detsember 2012.
  7. ↑ "Marquis biographies online: Profile detail, Albert Bandura". Marquis Who's Who. Vaadatud 6. august 2012.
  8. ↑ "See end of page for Bandura's own statement". Des.emory.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2012. Vaadatud 30. detsember 2010.
  9. ↑ "Bandura's Professional Genealogy". Des.emory.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2012. Vaadatud 30. detsember 2010.
  10. ↑ name="webspace.ship.edu"
  11. ↑ "Microsoft Word – BanduraCV.doc" (PDF). Vaadatud 30. detsember 2010.[alaline kõdulink]
  12. ↑ Henry P. Sims Jr. & Charles C. Manz (1982): Social Learning Theory, Journal of Organizational Behavior Management, 3 (4), 55–63.
  13. ↑ name="SLPD"
  14. ↑ Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Oxford, England: Prentice-Hall.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Grusec, Joan (1992). "Social learning theory and developmental psychology: The legacies of Robert Sears and Albert Bandura". Developmental Psychology. 28 (5).
  16. ↑ "Albert Bandura". Criminology.fsu.edu. 30. november 1998. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2011. Vaadatud 30. detsember 2010.
  17. ↑ Benight, C.C. & Bandura, A. (2004). Social cognitive theory of posttraumatic recovery:The role of perceived self-efficacy. Behaviour Research and Therapy, 42 (10), 1129–1148
  18. ↑ Caprara. (2008). Longitudinal analysis of the role of perceived self-efficacy for self-regulatory learning in academic continuance an achievement, Journal of Educational Psychology, 100 (3) 525–534.
  19. ↑ Bandura, A. (2002). Selective moral disengagement in the exercise of moral agency. Journal of Moral Education, 31 (2), 102.
  20. ↑ "Book of Members, 1780–2010: Chapter B" (PDF). American Academy of Arts and Sciences. Vaadatud 17. mai 2011.
  21. ↑ Zimmerman, B.. Dedication: Albert Bandura. Contemporary Educational Psychology (October 1986), 11 (4), 306
  22. ↑ "2008– Albert Bandura". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 23. aprillil 2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Albert_Bandura&oldid=6403743"