Intelligentsus

See artikkel räägib psühholoogia mõistest; vaimufilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Arukus (vaimufilosoofia)

Tööriistade abil probleemi lahendav hakk

Kea ja haki intelligentsuse testimine probleemilahendusega

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.

1994. aastal kirjutasid 52 valdkonna silmapaistavat teadlast alla avaldusele, milles määratleti intelligentsuse deﬁnitsioon. Rene Mõttus on tõlkinud seda nõnda: "Intelligentsus on väga üldine vaimne oskus, mis muu hulgas hõlmab võimet arutleda, planeerida, lahendada ülesandeid, mõelda abstraktselt, aru saada keerulistest mõttekäikudest, õppida kiiresti ning õppida kogemustest. Intelligentsus ei ole üksnes raamatutarkuse omandamine, kitsas akadeemiline vilumus või oskus edukalt teste sooritada. Pigem peegeldab see laiemat ja sügavamat võimet mõista seda, mis meid ümbritseb – asjadest arusaamist, taipamist või lahenduste väljanuputamist." (Mõttus, Realo ja Allik, 2011: lk 387; Gottfredson, 1997)

David Wechsleri definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.

Intelligentsuse olemuse kohta on palju erinevaid arusaamu. Ühe järgi kujutab intelligentsus endast kohanemisvõimet.

Intelligentsust mõjutab pärilikkus, varane lapsepõlv, kasvukeskkond ja sünnijärjekord.

Intelligentsuse seosed empaatiaga

Otseseid uuringuid, kuidas on omavahel seotud intelligentsus ja empaatia, on tehtud väga vähe. Kõige raskem on leida informatsiooni selle kohta, milline on see suhe normaalse intelligentsuse taseme ja psüühiliste häireteta täiskasvanutel. Üldise seaduspärana jääb silma, et intelligentsuse ja empaatia seost uurides on uuritavateks kas lapsed või psüühilise häirega inimesed.

Intuitiivselt tundub, et intelligentsus on seotud tunnetusliku empaatiaga, kuna see empaatia vorm sisaldab kognitiivset komponenti. Seetõttu võib oletada, et kõrgem intelligentsus võib aidata kaasa tunnetuslikku empaatiat mõõtvates testides kõrgemate skooride saamisele. Uuringutest on leitud, et intelligentsus omab tunnetuslikule empaatiale mõju madalama vaimse võimekuse korral (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) ja just emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Tunnetuslikul empaatial on kognitiivne komponent, mis kogemuslikul empaatial pigem puudub. Seetõttu on sobilik hüpotees, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel ei esine seost. Uuringud on näidanud, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel on teatud seos siiski olemas. See ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse korral ja emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Aeg-ajalt on empaatia sünonüümina kasutatud ka mõistet vaimuteooria (inglise k. theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria võimaldab meil mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibanez ja Manes, 2012), mis viitab pigem tunnetuslikele protsessidele ja tunnetuslikule empaatiale. Seetõttu on paslik arvata, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel esineb positiivne seos. Ibanezi jt (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on leidnud, et intelligentsusega on seotud ainult vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

Intelligentsus ja tunnetuslik empaatia

Intelligentsuse ja tunnetusliku empaatia seoseid on uurinud näiteks Schwenck ja kolleegid (2014), kes viisid uuringu läbi laste peal. Nad leidsid, et intelligentsus avaldab pigem madalat mõju tunnetuslikule empaatiale, seletades ühes testis 8,2% ja teises testis 9% TE varieeruvusest ning mõlema puhul leiti madal efekti suurus (Schwenck jt, 2014). Varasematele töödele viidates pakuvad Schwenck ja kolleegid tulemuste seletuseks, et uuringus osalesid lapsed, kes said IQ skooriks 80 või rohkem, aga varasemad uuringud (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) on näidanud, et empaatia ja intelligentsuse vaheline seos ilmneb just madalama vaimse võimekuse korral.

Intelligentsus ja kogemuslik empaatia

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Kuid nagu eespool mainitud, siis tulemust võis mõjutada see,et uuringusse kaasati ainult lapsed, kelle IQ oli kõrgem kui 80,kuid intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest madalama vaimse võimekuse puhul. Schwenck jt arvasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud läveni, millest edasi võib mõju olla vaevu märgatav.

Davis (1996, viidatud Owen jt, 2001) on öelnud, et emotsioonide äratundmine on eeltingimus empaatilisele reageerimisele, mistõttu on oluline uurida ka seda, kuidas intelligentsus mõjutab emotsioonide äratundmist. Rojahn, Lederer ja Tassé (1995b) toovad enda ülevaateartiklis välja, et emotsioonide äratundmine väheneb kognitiivse kahjustuse suurenemisega. Autoritel tekkis küsimus, kas selline deﬁtsiit tuleneb kognitiivsest düsfunktsioonist, mis kaasneb vaimse alaarenguga, või on see kuidagi emotsiooni spetsiiﬁline. Rojahn, Rabold ja Schneider (1995a) on seda küsimust uurinud ja seeläbi tõestanud emotsiooni spetsiiﬁlisuse hüpoteesile, leides, et vaimse alaarenguga inimestel on erilisi raskusi töödelda visuaalset afektiivset informatsiooni. Mõlemas Rojahni artiklis on välja toodud võimalus, et selline deﬁtsiit võib olla emotsioonispetsiiﬁline, ehk mõne emotsiooni puhul võib töötlemine olla kahjustatud, kuid mõne puhul mitte.

Owen ja kolleegid (2001) on leidnud emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskustega inimesed tunnevad halvemini ära näo väljendustest emotsioonide kategooriaid võrreldes kontrollgrupiga. Samas uuringus afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist efekti ei leitud. Oluline on, et kuigi emotsioonide äratundmine on häiritud, siis emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse järgi pole kahjustunud. Ülesannetes, kus inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse nö erutuse suurust, siis kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed said oluliselt kehvemaid tulemusi võrreldes kontrollgrupiga. Statistiliselt olulist erinevust kerge ja mõõduka õppimis raskustega inimeste vahel ei leitud ülesandes, kus tuli kirjeldada hetki, kui nad erinevaid emotsioone kogesid (Owen jt,2001). Uuringu tõsiseks puuduseks on selle väike valim (n = 12): 6 õppimisraskustega inimest ja 6 inimest kontrollgrupis.

Intelligentsuse ja empaatia seoste arutelu

Tunnetusliku empaatia ja intelligentsuse vaheliste seoste kohta uuringud praktiliselt puuduvad. Hetkel ainukesest leida õnnestunud uuringust, mille viisid läbi Schwenck koos kolleegidega (2014), selgub, et seos on pigem väike või seos ei avaldanud piisavalt tugevalt,kuna varasematest uuringutest (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) selgub, et intelligentsuse ja empaatia seos võib ilmneda madalama vaimse võimekuse korral.

Kogemusliku empaatia ja intelligentsuse seoste uuringutest selgub, et nendevaheline seos ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse puhul ning seda on uuritud eelkõige emotsioonide äratundmise katsetega (Owen jt, 2001; Rojahn, Lederer ja Tassé, 1995b) ja see võib olla emotsiooni spetsiiﬁline, ehk võib avalduda ühe emotsiooni puhul kuid mitte teise puhul (Rojahn jt, 1995a).

Vahel kasutatakse empaatia sünonüümina vaimuteooriat (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria ja intelligentsuse seoste uuringud pigem kinnitavad kogemusliku ja tunnetusliku empaatia uuringutes leitut. See tähendab, et intelligentsus ei oma seost vaimuteooriaga tervikuna, kuid võttes teised muutujad kontrolli alla, siis ilmneb seos vaimuteooria alakomponendi sotsiaalse intelligentsusega (Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel, 2008). Sotsiaalse intelligentsuse üheks komponendiks loetakse võimet ennustada teiste tundeid ja käitumist. Seega võib öelda, et see komponent on vähemalt osaliselt kattuv tunnetusliku empaatiaga (Carreras jt, 2014). Kuna sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks võib lugeda tunnetuslikku intelligentsus, siis Rajkumat jt (2008) uuringu tulemus sobib kokku Schwenck jt (2014) omaga.

Empaatia ja intelligentsuse uuringuid kokku võttes võib järeldada, et empaatia on intelligentsusest mõjutatud eelkõige madalama intelligentsuse puhul. Seda toetab ka Durdiaková ja kolleegide (2015) uuring, kus kasutati empaatia mõõtmiseks empaatiakoeﬁtsienti, mis ei võimalda eristada kogemuslikku ja tunnetuslikku empaatiat. Durdiaková kolleegidega ei leidnud, et intelligentsuse ja empaatia vahel oleks seost. Nad võrdlesid kõrgelt intelligentseid poisse kontrollgrupiga nende prenataalse ja süljes leiduva testosterooni ja empaatia seisukohalt. Tulemusteks saadi, et intelligentsete poiste IQ skoorid ei omanud olulist seost Baron-Coheni empaatiakoeﬁtsiendiga. Durdiaková jt (n=66) leid on vastuolus mitu korda suurema valimiga (n = 3583) arvestatud metaanalüüsiga. Baker jt (2014) leidsid, et intelligentsuse ja empaatiakoeﬁtsiendi vahel on nõrk seos siiski olemas (r = .24). Kokkuvõtvalt võib arvata, et intelligentsuse ja empaatia seos ilmnebki alles väga suurt valimit uurides.

Vaata ka

Kirjandus

Mõttus, R., Allik, J., and Realo, A. (2011). Intelligentsuse psühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
Gottfredson, L.Š. (1997). Mainstream Science on Intelligence: An Editorial with 52 Signatories, History, and Bibliography. Intelligence, 24(1):13–23.
McAlpine, C., Singh, N. N., Kendall, K. A., and Ellis, C. R. (1992). Recognition of facial expressions of emotion by persons with mental retardation. A matched comparison study. Behavior Modiﬁcation, 16(4):543–558.
Owen, A., Browning, M., and Jones, R.Š. (2001). Emotion Recognition in Adults with Mild-Moderate Learning Disabilities An Exploratory Study. Journal of Intellectual Disabilities, 5(3):267–281.
Ibañez, A. and Manes, F. (2012). Contextual social cognition and the behavioral variant of frontotemporal dementia. Neurology, 78(17):1354–1362.
Ibanez, A., Huepe, D., Gempp, R., Gutiérrez, V., Rivera-Rei, A., and Toledo, M. I. (2013). Empathy, sex and ﬂuid intelligence as predictors of theory of mind. Personality and Individual Diﬀerences, 54(5):616– 621.
Rajkumar, A. P., Yovan, S., Raveendran, A. L., and Russell, P. S.Š. (2008). Can only intelligent children do mind reading: The relationship between intelligence and theory of mind in 8 to 11 years old. Behavioral and Brain Functions, 4(1):51.
Schwenck, C., Göhle, B., Hauf, J., Warnke, A., Freitag, C. M., and Schneider, W. (2014). Cognitive and emotional empathy in typically developing children: The influence of age, gender, and intelligence. European Journal of Developmental Psychology, 11(1):63–76.
Rojahn, J., Lederer, M., and Tassé, M. J. (1995a). Facial emotion recognition by persons with mental retardation: a review of the experimental literature. Research in Developmental Disabilities, 16(5):393– 414.
Rojahn, J., Rabold, D. E., and Schneider, F. (1995b). Emotion speciﬁcity in mental retardation. American journal of mental retardation: AJMR, 99(5):477–486.
Carreras, M. R., Braza, P., Muñoz, J. M., Braza, F., Azurmendi, A., Pascual Sagastizabal, E., Cardas, J., and Sánchez Martín, J. R. (2014). Aggression and prosocial behaviors in social conﬂicts mediating the inﬂuence of cold social intelligence and aﬀective empathy on children’s social preference. Scandinavian Journal of Psychology, 55(4):371–379.
Baker, C. A., Peterson, E., Pulos, S., and Kirkland, R. A. (2014). Eyes and IQ: A meta-analysis of the relationship between intelligence and "Reading the Mind in the Eyes". Intelligence, 44:78–92.
Durdiaková,J.,Celec,P.,Laznibatová,J.,Minárik, G., Lakatošová, S., Kubranská, A., and Ostatníková, D. (2015). Diﬀerences in salivary testosterone, digit ratio and empathy between intellectually gifted and control boys. Intelligence, 48:76–84.
Li, S.-C., Lindenberger, U., Hommel, B., Aschersleben, G., Prinz, W., and Baltes, P. B. (2004). Transformations in the couplings among intellectual abilities and constituent cognitive processes across the life span. Psychological Science, 15(3):155– 163.