Infradüünvastuvõtja

Infradüünvastuvõtja on superheterodüünvastuvõtja erilahendus, mis on kasutusel amplituudmoduleeritud (AM) raadiosignaalide vastuvõtjates.

Tööpõhimõte

Infradüünvastuvõtja kõige olulisem iseärasus on sisendvõnkeringide puudumine. Antennist suunatakse kõik vastuvõetavad signaalid laiaribalisse raadiosagedusvõimendisse. Selle väljundis on madalpääsfilter, mis laseb läbi näiteks kõik AM-ringhäälingu lainealade sagedused, kuid tõkestab kõrgemate sageduste edasipääsu. Filtrile järgnevad sagedusmuundur ja esimene vahesagedusvõimendi. Et saavutada selektiivsust peegelkanali signaali suhtes, valitakse vahesagedus ostsillaatorisageduse võrra kõrgem vastuvõetava sageduspiirkonna kõrgeimast sagedusest. Infradüünvastuvõtjat iseloomustabki see, et kõik signaalisagedused on allpool ostsillaatorisagedust (ladina keeles infra ’allpool’).

Näiteks kui võetakse vastu signaale sagedusega 0,15–12 MHz, võib vahesageduseks valida f_vs = 25 MHz. Ostsillaatori sagedus f_o = f_v + f_vs peab siis olema muudetav vahemikus 25,15–37 MHz ja peegelsagedused f_p = f_s + f_o on 50,15–62 MHz. Nii kõrged peegelsagedused on väljafiltreeritavad madalpääs- või ribafiltritega. See asjaolu võimaldab kasutada ostsillaatorisignaalina ristkülikimpulsse ja rakendada täppishäälestuseks impulss-signaale genereerivat sagedussüntesaatorit.

Esimesele vahesagedusvõimendile järgneb teine sagedusmuundur ja vahesagedusvõimendi. Need võivad olla samasugused kui tavalises superheterodüünvastuvõtjas (näiteks vahesagedusele 465 kHz).

Laiaribalise eelselektsiooni põhimõte pole iseenesest uus, kuid see seab ranged nõuded ostsillaatorisageduse stabiilsusele, mille tagab vaid sagedussüntesaator. Kõrge vahesageduse tõttu on samuti vajalik, et vahesagedusfiltri suhteline pääsuriba oleks hästi kitsas, umbes 50 korda kitsam kui tavalise vahesageduse korral. Kuna seda ei ole lihtne saavutada, jäetakse lõpliku kitsaribalise filtreerimise ülesanne teise vahesagedusvõimendi peale.

Vaadeldava vastuvõtja häirekindlus sõltub suuresti raadiosagedusvõimendi ja segusti ülekandekarakteristiku lineaarsusest. Kui vastuvõtjasse satub ülemäära tugevaid signaale, siis võimendi mittelineaarsuse tõttu tekivad parasiitsed kombinatsioonsagedused juba enne sagedusmuundurit. Selle ärahoimiseks võib kasutada automaatset võimendusreguleerimist häiresignaali järgi. Erinevalt tavalisest automaatsest võimenduse reguleerimise (AVR) süsteemist, mispuhul vastuvõtutrakti võimendus muutub sõltuvalt kasuliku signaali tasemest, toimub siin reguleerimine kõigi vastuvõtjasse saabuvate signaalide summa järgi. See kõrgsagedussignaalide summa võimendatakse, detekteeritakse ja saadud pingega tüüritakse raadiosagedusastme võimendust.

Ajalugu

Infradüünvastuvõtja leiutas E. M. Sargent ja selle skeem ilmus raadioajakirjas 1926. aasta augustis. Erinevalt superheterodüünvastuvõtjast võimendas see infradüünvastuvõtja vahesageduse asemel summasagedust, mis koosnes sisendsignaali ja ostsillaatori sageduse summast. Esimese E. M. Sargenti infradüünvastuvõtja vahesageduseks oli 3,2 MHz (tolleaegsete superheterodüüvastuvõtjate vahesagedus oli 50 kHz).