Vahesagedusvõimendi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vahesagedusvõimendi on resonantsvõimendi, mis on mõeldud superheterodüünvastuvõtja segustis tekitatud vahesagedusega signaali võimendamiseks. Erineva sagedusega raadiosageduslikud signaalid muundatakse vahesageduseks peale raadiovastuvõtjate näiteks ka televisioonivastuvõtjates, satelliittelevisiooni võimendus-muundusplokis (LNB) ning mitmesugustes raadiosideseadmetes ja raadiomõõtevahendites.

Vahesagedusvõimendi peamised ülesanded raadiovastuvõtjas:[1]

  • anda vastuvõtja põhiline pingevõimendus ja seega tagada vajalik tundlikkus;
  • saavutada nõutav selektiivsus naaberkanali suhtes; selektiivsus suureneb koos resonaatorite arvuga;
  • tagada vajalik läbilaskeriba (pääsuriba).

Vahesagedused raadioseadmeis[muuda | muuda lähteteksti]

  • AM-signaaliga raadiovastuvõtjates (lühi-, kesk- ja pikklainel) – 455 kHz, 460 kHz või 465 kHz.
  • FM-signaalide ringhäälinguvastuvõtjates (ultralühilainel) – üldiselt 10,7 MHz.
  • Telerites – pildisignaali vahesagedus 38,9 MHz.
  • LNB-des – 1. vahesagedus: muudetav vahemikus 950 MHz kuni 2150 MHz, 2. vahesagedus on püsiv.

Vahesagedusvõimendi paiknemine raadiovastuvõtja skeemis[muuda | muuda lähteteksti]

tüüpiline superheterodüünvastuvõtja plokkskeem

Sõltuvalt vastuvõtja tüübist võib vahesagedusi ja seega ka vahesagedusastmeid olla üks või enam. Joonisel on toodud ühekordse sagedusmuundusega superheterodüünvastuvõtja plokkskeem.

Segusti väljundis on kaks peamist kombinatsioonsagedust: vahesagedus ja peegelsagedus . Neist esimene on vahesagedussignaal, mis eraldatakse ribapääsfiltriga ja mida vahesagedusvõimendi võimendab kindlas sagedusribas. Sel viisil allapoole sagedusmuundatud signaalis sisaldub kogu see informatsioon mis vastuvõetud kõrgsagedussignaaliski. Vahesagedusvõimendist läheb signaal demodulaatorisse ja olenevalt raadio skeemist ka signaaliprotsessorisse (DSP).

Transistoriga vahesagedusaste

Vajaliku sagedusriba eraldamiseks kasutati elektronlampide ja transistoridega vahesagedusvõimendeis LC-võnkeringe.[2] Ühe või mitme vahesagedusastme koormuseks oli enamasti kahest sidestatud LC-rööpvõnkeringist moodustatud ribafilter või ühendati transistorvõimendi sisendisse üks mitmest sidestatud võnkeringist moodustatud eelselektsioonifilter. Võimendi sageduskarakteristik on määratud võnkeringide resulteeriva resonantskõveraga.

Nüüdisaegsetes superheterodüünseadmetes asendavad kogukaid LC-võnkeringe keraamilisi resonaatoreid või pinnalainefiltrit (SAW).[3] Võimenduselementideks on integraallülitused, sealhulgas operatsioonvõimendid.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. N. Bossõi, R. Dombrugov, S. Nogin, Romuald Tereštšuk ja A. Tšaplinski Raadioamatööri käsiraamat. Vene keelest tõlkinud H. Pedusaar ja J. Ristoja, Valgus 1972
  2. http://www.lr.ttu.ee/~ivom/IRO0020/IRO0020%202.labor.pdf
  3. 3,0 3,1 http://www.ti.com/lit/an/slyt102/slyt102.pdf

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]