Ines Aru

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ines Aru 1993. aastal

Ines Aru (neiupõlvenimega Ines Parker; sündinud 1. juulil 1939 Tallinnas) on eesti näitleja.

Ta lõpetas aastal 1961 Tallinna Riikliku Konservatooriumi Lavakunstikateedri.

Ines Aru töötas aastatel 1961–1963 Ugala teatris, 1963–1964 Vanemuise teatris, 1964–1965 Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias, 1965–1973 Rakvere Teatris ja 19801994 Vanalinnastuudios. Alates aastast 1994 on ta olnud vabakutseline näitleja.

Ta on kehastanud muu hulgas Eliisabet Jõhvit.

Rollid Ugalas[muuda | muuda lähteteksti]

1960–1961[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vika esimene ball (Edit)

1961–1962[muuda | muuda lähteteksti]

  • Elavad õied (Galja)
  • Vaaraod (Odarka; Katerina)
  • Lõpp-peatus (Greta)

1962–1963[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kajakad saadavad (Laime Jonikite)
  • Orpheus laskub põrgusse (Carol Cutrere)

1991–1992[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rohukannel (Dolly Talbo)

1993–1994[muuda | muuda lähteteksti]

  • Peame elama, mutikesed! (Netty)

Filmides[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ines Aru isa Martin Johannes Parker (1906–1941) ja ema Leena Laid-Parker (1902–1942) olid kommunistlikud aktivistid. Nad mõlemad arreteeriti 1920. aastatel Eesti Vabariigis töölisliikumisest osavõtjatena ning mõisteti sunnitööle, millest vabanesid 1938. aasta amnestiaga. Pärast vabanemist vanemad abiellusid ning neil sündis veel enne sõja algust tütar, kes sai nime Inessa Armandi järgi. Teise maailmasõja ajal evakueeriti Ines koos ema ja vanaemaga 1941. aasta juulis Venemaale Samara oblastisse Kinelisse Uurali mägedesse. Sama aasta augustis järgnema asunud isa hukkus evakueerimislaeval. Järgmise aasta talvel suri ema 40-aastasena vanglas saadud tuberkuloosi. Vanaema koos Inesega naasis Tallinna.

Ines abiellus 1960. aastal Kaarel Aruga. Neil on kaks last: tütar Assol ja poeg Käärt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]