Immaterialism

Immaterialism on Filosoofiline seisukoht, mille järgi mateeriat (materiaalset maailma) ei ole olemas. Erinevaid Asju (näiteks õunu, maju) käsitatakse immaterialismis erinevate ideede kogumitena.

Vanaaja filosoofias esines immaterialismi ainult Indias (eelkõige madhjamaka koolkonnas). Uusaja filosoofias on peamine süstemaatiline immaterialist George Berkeley.

Õpetuse ajalugu

Esimesed kahtlused mateeria olemasolus tekkisid uusajal. Põhjuseks sai Descartesi õpetus oma uue kahtluse meetodiga. Descartes oma meetodiga arutades tuli selleni, et nähtav maailm võiks olla unenägu või hallutsinatsioon, mis on tulnud kurja vaimust. Kuid iseenda jaoks Descartes on lahendanud oma kahtlust sellega, et heaolu Jumal ei saa meid petta. Sellest ta järeldas, et materiaalne maailm on olemas. Kuid järgnevad filosoofid lükkasid tagasi seda argumenti, põhjendades sellega, et kui Jumal on loonud kurjust, ta võib meid ka petta. Selle tulemusena hakkas kahtlus materialismi vastu suurenema.

Descartesi järgija, prantsuse filosoof Malebranche arendas immaterialismi ideed. Samal ajal inglismaa filosoof Collier tegi järeldust, et materiaalne maailm eksisteerib ainult Jumala mõisuses. Teine inglise filosoof, Locke, häbistas substantsi mõistet; tema sõnul tähendab sõna substants midagi tundmatut, nagu India mütoloogias, kus maailm ripub elevandil, elevant on kilpkonna peal, aga kilpkonn on millegi tundmatul. Kõik need arutlused põhjustasid mateeria eitamist sellistele filosoofidele nagu Berkeley ja Hume.

Immaterialismi suunas töötas ka selline filosoof nagu Leibniz. Kuid kõige halastamatum mateeria kriitik oli Berkeley.

George Berkeley

George Berkeley arvates pole tarvis oletust, et on olemas materiaalne maailm. Ta põhjendas seda kahe argumendiga. Esiteks, unenäod ja illusioonid tõendavad, et inimesel võivad olla ideed, ilma et oleks väliseid objekte, millega need sarnaneksid. Seega pole vaja eeldada materiaalse kehade olemasolu, et seletada ideede tekkimist. Teiseks, isegi kui oletada, et on olemas materiaalne maailm, ei suudaks inimene seletada, kuidas vaime materiaalsed asjad mõjutada vaimu (hinge, mõistust) ning kutsuda esile ideesid. Niisis ei ole materiaalse maailma olemasolu eeldamine vältimatu ning see eeldus ei seletakski seda, mida ta peaks seletama. Immaterialismil õnnestub vältida keha ja vaimu vastasmõju probleemi, mis tekib dualistlikul interaktsionismil.

Berkeley arutlusi arendas šoti filosoof Hume, kes oli filosoofias esimene kes täiesti eitas substantsi mõistet. See vaade omas suurt mõju järgnevates filosoofia sajandites.

Pärast immaterialismi vaadet laiendas ka saksa filosoof Lotze, kelle tööd jätkas tema õpilane, saksa filosoof Teichmüller, kes töötas ka Eestis.