Ilo Sibul
Ilo Sibul (10. veebruar 1908 Tartu – 31. jaanuar 1979 Tallinn) oli eesti füsioloog-biokeemik ja patofüsioloog, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1957).[viide?]
Ilo Sibul lõpetas Tallinna Reaalkooli 1926. aastal ja Tartu Ülikooli 1932. aastal. Ta sai meditsiinidoktori kraadi 1936. aastal väitekirjaga "Histamiini suhtumisest kopsu".[1]
Seejärel töötas ta Tartu Ülikoolis ning aastatel 1945–1947 Tübingeni Ülikoolis. 1953. aastast oli ta Tartu Riikliku Ülikooli professor. Aastatel 1955–1956 Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi direktori asetäitja, 1957–1964 Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi teadusdirektor, 1964–1966 Tartu Riikliku Ülikooli spordimeditsiinikateedri juhataja, 1967. aastast Eksperimentaalbioloogia Instituudi loomafüsioloogiasektori juhataja.[2]
Ta valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks 1957. aastal füsioloogia alal. Ta oli Eesti Biokeemia Seltsi president aastatel 1963–1979.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti biokeemikud
- Eesti füsioloogid
- Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna professorid
- Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmed
- Tallinna Reaalkooli vilistlased
- Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vilistlased
- Üliõpilaste Selts Raimla liikmed
- Eesti NSV teenelised teadlased
- Metsakalmistule maetud
- Sündinud 1908
- Surnud 1979