Ilmar Sulg
Ilmar August Sulg (13. veebruar 1919 Jõgeva – 24. november 2012 Bergen, Norra) oli eesti arstiteadlane, arst ja soomepoiss.
Ta lõpetas 1937. aastal Türi Majandusgümnaasiumi, seejärel õppis Tondi Sõjakoolis, kus sai lipnikuks. Aastatel 1939–1943 õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Oli 1941. aastast EÜS Põhjala liige.
1943. aastal põgenes Saksa sõjaväe mobilisatsiooni eest Soome ja astus vabatahtlikuna Soome armeesse. Ta oli 1943–1944 sõjaväearst Soomes Vallila pataljonis ja 200. jalaväerügemendis. 1944. aasta augustis-septembris võitles Eestis Tartu rinde lahingutes. Nende pataljonist jäid vaid riismed järele, kuid tal oli õnne: ta pääses tagasi Soome, kus õppis 1944–1946 Helsingi ülikoolis arstiteadust, kaitses seal Med. lic. kraadi.
1946. aastal kolis Rootsi, kus asutas Helsingborgis esimese kliinilise neurofüsioloogia laboriväljaspool ülikooli haiglaid. Seal kuulus ta arstide meeskonda, kelle vastutada oli kuningas Gustaf VI Adolfi ravi Helsingborgi haiglas. 1954. aastal sai Med. lic. kraadi Lundi Ülikoolis; 1969. aastal samas tööga "The Quantitated EEG as a Measure of Brain Dysfunction" meditsiinidoktori kraadi kliinilise neurofüsioloogia alal. Aastatel 1971–1973 oli ta dotsent kliinilise neurofüsioloogia alal Lundi Ülikoolis; ta oli ka sisehaiguste, psühhiaatria ja kardioloogia asjatundja.
Aastatel 1973–1978 oli ta dotsent kliinilise neurofüsioloogia alal Helsingi Ülikoolis ja 1978–1982 dotsent Oulu Ülikoolis.
1982. aastast oli ta Trondheimi ülikooli kliinilise neurofüsioloogia professor, 1984. aastast Tromsø ülikooli professor.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1944 Soome Vabariigi Vabadusrist (III klass)
- 2001 Riigivapi IV klassi teenetemärk
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Peep Pillak, Heini Vilbiks (koostajad). "Soomepoiste elulood". Grenader. 2015.