Ilmar Arro
Ilmar Arro (27. märts 1942 Raikküla vald – 9. juuli 2021 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas Kabala 7-a. Kooli 1956. aastal. Seejärel õppis Tallinna Polütehnikumis elektrotehnikat (tehnik-elektrik traatside ja raadiofitseerimise alal) 1956–1960; Bontš-Brujevitši nimelises Elektrotehnika Sideinstituudis raadioside ja levi erialal (raadioside insener) 1960–1965 ning aspirantuuris 1968–1970.
Ilmar Arro on täiendanud end Eesti NSV Sideministeeriumi Arvutuskeskuses 1975; Eesti NSV TA Küberneetika Instituudis 1979; Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbüroos ja Taškendi Elektrotehnilises Sideinstituudis 1984; Tehnilise Füüsika Liiduametis (Berliin) 1996. [1][2]
Ta on tehnikateaduste kandidaat 1971 (Bontš-Brujevitši nimeline Elektrotehnika Sideinstituut); tehnikateaduste doktor 1992 (Moskva Lennundusinstituut); dotsent 1976; professor 1992. [1]
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
Leningradi raadiokeskus N3, tehnik 1960–1961; Bontš-Brujevitši nimeline Elektrotehnika Sideinstituut, tehnik, insener 1962–1966, nooremteadur 1968–1970; Eesti Vabariiklik Raadiokeskus, insener 1966–1967.
Tallinna Polütehnilises Instituudis 1967–1978: raadiotehnika kateedri assistent, vanemõpetaja 1967, 1971–1973, dotsent 1973–1985; elektroautomaatika teaduskonna prodekaan 1974–1978.
Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi Arvutustehnika Erikonstrueerimisbüroo projekti peakonstruktor 1985–1991; AS Ahero juhatuse esimees 1991.
TTÜs: raadio- ja sidetehnika instituudi signaalitöötluse õppetooli juhataja 1992; direktor 1992–1996; signaalitöötluse professor 1992–2005; emeriitprofessor 2005–2021. [1], [2].
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Ionosfäärifüüsika, raadiolainete levi, raadioluure ja raadiovastutegevus; radari- ja navigatsioonisüsteemid, allveeakustika, sonarsüsteemid, signaalide teooria ja signaalide töötlemise algoritmid, kodeerimine, signaaliprotsessorid, erisidetehnika, krüptograafia. Ta on välja töötanud ja konstrueerinud ionosfääriradarite signaalide digitaaltöötluse algoritmid ja neid realiseerivad protsessorid, reaalsignaali kiired, Fourier’ teisenduste algoritmid ja neid realiseerivad protsessorid, alginfo liiasust kahandavad algoritmid ja neid realiseerivad kosmoselaeva MIR pardaprotsessorid, peidetud parameetritega seonduvad signaalid, nende optimaalsed ja adaptiivsed digitaaltöötluse algoritmid ning nende alusel realiseeritud aktiivsonarid merepõhja kaardistamiseks.[1][2] Avaldanud üle 130 teaduspublikatsiooni, sh 3 monograafiat, omab 6 autoritunnistust: Signaalide digitaaltöötlus (Tallinn, 1996), Sonartehnika (Tallinn, 1998), Statistilise raadiotehnika alused (Tallinn, 1975). [1]
Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Raadioelektroonika ühingu allorganisatsiooni esimees 1973–1975; Ameerika Matemaatikaühingu (American Mathematical Society) tegevliige 1988–…; Eesti Elektroonikaühingu tegevliige. [1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ilmar Arro oli poliitik Lembit Arro vend.