Ihamaru

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ihamaru

Elanikke: 152 (1.01.2019)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 2007[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 4′ N, 26° 54′ E
Ihamaru (Eesti)
Ihamaru

Ihamaru on Põlvamaal Kanepi vallas asuv küla.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Kõlleste valda.

Küla lähistel paikneb Ihamaru Palojärv ja Väikene Palojärv ning voolab Ihamaru oja. Küla lähedal asub 154 ha suurune Ihamaru ürgmetsa kaitseala, mis loodi 1981.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ihamaru esmamainiti (juba külana) 1617 kujul Ehamah. Edaspidi mainiti nimekujusid Ihammar kylla (1684), Ihamar (1723), Ihhoma Körtsi Peter (1783) ja Ihama (1798). Küla kuulus Karaski mõisale. 19. sajandil taanduski Ihamaru külanimi Karaski nime ees ja Ihamaruks kutsuti üksnes Ihamaru kõrtsi lähiümbrust. Näiteks 1839. aasta Rückeri kaart esitab Ihamaru kohal suure hulga väikekülasid, tänapäeva mõistes talurühmi nende nimedega. 1861 nimetati Ehamarro kõrtsitalu. Alles 1930. aastatel sai Ihamaru taas ametlikuks külanimeks.[3]

Ihamaru peamised oma nimega kohad on Juusa, Runi, Täikülä, Valgõmõisa ja Viia. 1977 liideti Ihamaruga Täikülä, mis varem oli Hilba osa, Viia, mis seni oli omaette küla, ning Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra.[3]

Nime päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Läbi aegade on külanime kirjutatud kahel kujul: Ihama ja Ihama + aro. Tänapäevane külanimi tuleb neist viimasest. Ihama on läänemeresoome isikunimi, mida karjalased kasutasid veel 16. sajandil. Keskajal on eestlastelt ja liivlastelt teada selle nime s-lõpuline vorm: Ihamas, Jamas, Yemas.[3]

Nimevariandis Ihamaru on liitunud sõna "aru" ("aro"), mis tänapäeval tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni ajal lihtsalt viljakat kuiva maad. Seda järelosa esineb eriti Põlva ja Kanepi vahelistes kohanimedes sageli.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti kohanimeraamat, lk. 109–110