Igor Šafarevitš

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Igor Šafarevõtš)
Igor Šafarevitš

Igor Rostislavovitš Šafarevitš (vene keeles Игорь Ростиславович Шафаревич; 3. juuni 1923 Žõtomõr19. veebruar 2017 Moskva) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa matemaatik, publitsist, dissident, Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik, Londoni Kuningliku Seltsi välisliige.

Ta oli kauaaegne NSV Liidu Teaduste Akadeemia Steklovi-nimelise Matemaatikainstituudi (alates 1991 Venemaa TA Steklovi-nimeline Matemaatikainstituut) teadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid algebra, arvuteooria ja algebraline geomeetria[1].

Nõukogude perioodil oli ta dissident, kes tegi koostööd Andrei Sahharovi ja Aleksandr Solženitsõniga ning kes avaldas 1977. aastal raamatu "Sotsialism kui maailma ajaloo nähtus" ja 1982. aastal samizdatis essee "Russofoobia".[2] Alates 1980. aastate lõpuaastatest sai ta oma natsionalistliku suunitlusega publitsistikat avaldada ametlikult.

Päritolu, haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Igor Šafarevitš sündis ukraina linnas Žõtomõris. Pärast perega Moskvasse kolimist (isa töötas teoreetilise mehaanika õppejõuna) sooritas ta kooliõpilasena eksternina sisseastumiseksamid Moskva Riikliku Ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonda. Kohe pärast küpsustunnistuse saamist võeti ta vastu MRÜ viimasele kursusele. 1940. aastal lõpetas ta 17-aastaselt ülikooli[1].

Tema teaduslikuks juhendajaks sai NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige Boriss Delaunay, kes suunas ta algebralise arvuteooria ja Galois' teooria uurimisele. Šafarevitš sai 1943. aastal kandidaadikraadi. 1946. aastal kaitses ta doktoriväitekirja "К теории конечных расширений" ja sai füüsika-matemaatikadoktori kraadi[1][3].

Pärast doktorikraadi saamist asus ta tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Steklovi-nimelise Matemaatikainstituudi teadurina (1995. aastast peateadur). Aastatel 1953–1974 töötas ta ühtlasi Moskva Riikliku Ülikooli kõrgema algebra kateedri professorina[1]. 1974. aastal seoses tema ühiskondliku (dissidentliku) tegevusega sunniti teda õppejõu ametist loobuma ning 1975. aastal vallandati ta Moskva Riiklikust Ülikoolist.

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1955. aastal kirjutas ta geneetikute kaitseks alla 300 kirjale Lõssenko grupi vastu. 1973. aastal kirjutas ta avaliku kirja Andrei Sahharovi kaitseks. 1974. aastal, pärast Aleksandr Solženitsõni riigist väljasaatmist, kirjutas ta avalikud kirjad "Solženitsõni vahistamine" ja "Solženitsõni pagendamine". 1977. aastal avaldas Prantsusmaal raamatu "Sotsialism kui maailma ajaloo nähtus", milles kirjeldas sotsialismi kui nähtust, mis on esinenud antiikajast tänapäevani. Šafarevitši vaateid kritiseeris vasakpoolne dissident Roi Medvedjev; Šafarevitš omakorda vastas terava artikliga "Marksismi järelväelahingud"[4].

1982. aastal avaldas Šafarevitš välismaal ja samizdatis essee "Russofoobia". 1989. aastal avaldas ta ajakirjas Novõi Mir artikli "Kaks teed, üks kuristik" («Две дороги — к одному обрыву»), mis sisaldas nii sotsialismi kui ka Lääne demokraatia kriitikat. Pärast "Russofoobia" avaldamist Nõukogude Liidus ajakirjas Naš Sovremennik 1989. aastal ilmus ajakirjanduses Šafarevitši vaadete vastu 31 allkirjaga protestikiri. Allakirjutanute hulgas olid Juri Afanasjev, Dmitri Lihhatšov ja Andrei Sahharov. 1992. aasta märtsis avaldati Ameerika Matemaatikaseltsi kuukirjas Notices of the American Mathematical Society mitmesaja matemaatiku avalik kollektiivne pöördumine Šafarevitši poole palvega ümber vaadata "Russofoobias" esitatud seisukohad. 1992. aasta juulis pöördus USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia Šafarevitši poole palvega vabatahtlikult loobuda akadeemia välisliikme staatusest, kuna akadeemia statuut ei näe ette liikmeskonnast väljaheitmise protseduuri[5]. Mitmed matemaatikud (sealhulgas Jean-Pierre Serre, Henri Cartan, Serge Lang ja John Tate) avaldasid protesti akadeemia juhtkonna sellise tegevuse vastu (Serre nimetas akadeemia Šafarevitši vastu suunatud kampaaniat "poliitkorrektseks nõiajahiks"). 2003. aastal astus Šafarevitš protesti märgiks akadeemiast välja seoses USA vägede sissetungiga Iraaki[6].

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud teadusühingute liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli valitud ka Itaalia teaduste akadeemia Accademia Nazionale dei Lincei välisliikmeks.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg Andrei Šafarevitš on matemaatik, Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige.

Publitsistika[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1974 – "Социализм как явление мировой истории"
  • 1982 – "Русофобия"
  • 1989 – "Две дороги – к одному обрыву"
  • 1991 – "Русофобия: десять лет спустя"
  • 1993 – "Россия и мировая катастрофа"
  • 2001 – "Духовные основы российского кризиса XX века"
  • 2002 – "Трёхтысячелетняя загадка (История еврейства из перспективы современной России)"
  • 2005 – "Будущее России"
  • 2011 – "Русский народ в битве цивилизаций"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Шафаревич Игорь Ростиславович. letopis.msu.ru
  2. Jüri Vendik. Jüri Vendik: russofoobia lihtne võlu. arvamus.postimees.ee
  3. Академик Шафаревич[alaline kõdulink]. 2005/1. nationalka.ru
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2016. Vaadatud 21. mail 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. Alleging Bias, Science Group Urges Russian to Quit. 29. juuli 1992. nytimes.com
  6. 6,0 6,1 Шафаревич Игорь Ростиславович. ras.ru
  7. On Shafarevich And NAS: Tolerance Vs. Indifference. the-scientist.com

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]