Ieriķi–Abrene raudteeliin
Ieriķi–Abrene raudteeliin (ka Ieriķi–Gulbene–Abrene raudteeliin; läti keeles dzelzceļa līnija Ieriķi–Abrene) oli Läti ja Venemaa raudteeliin, mis kulges Ieriķi asulast Gulbene kaudu Abrene asulani (tänapäeval Põtalovo).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene osa sealsest raudteest valmis 1902. aastal, mil avati 67 kilomeetri pikkune juurdeveoraudtee, mis algas Põtalovost ja lõppes Sita raudteejaama juures. See oli mõeldud Balvi ümbruskonna metsadest puidu väljavedamiseks ja teenindas Peterburi–Varssavi raudteed; raudtee ei läbinud siis veel suuremaid asulaid. Esimese maailmasõjani toimus sel lõigul siiski tööpäeviti ka reisirongiliiklus. Rajamisel ehitati uued jaamad Moratšova, Marienhauzen, Kuprova, Bolovsk ja Sita.[1]
Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee valmimise järel kaaluti selle juurdeveoraudtee pikendamist Stomersee raudteejaamani. Seda plaani siiski teoks ei tehtud. Alanud Esimene maailmasõda tõi kaasa raudtee pikendamise Ieriķi raudteejaamani ja Gulbene ning Pļaviņase vahelise raudtee rinde otstarbeks laiarööpmeliseks ümberehitamise. Uus raudteelõik ehitati kiirustades ja selle ehitusel peeti silmas ennekõike sõjaväe huve; nii ei vastanud uus tee reisiliikluseks mõeldud laiarööpmeliste raudteede nõetele. Sõja järel oli Läti valitsus sunnitud sellel lõigul mitmed sillad ümber ehitama ja mitmele poole uued jaamahooned rajama, ühtlasi asendati sellel teel 1435 mm rööpmelaius ajutiselt laiemaga (1524 mm).[2]
Ieriķi–Abrene raudteeliin oli väga oluline punkt Läti ja Nõukogude Venemaa vahelistel rahuläbirääkimistel, kuna Venemaa-Läti piiri kehtestamine ei tohtinud segada liiklust sellel teel. Nii läks liin täies ulatuses Läti koosseisu ja Põtalovo raudteejaam nimetati ümber Abrene raudteejaamaks.[3]
1924. aastal alustati Riia ja Leningradi vahelist reisirongiliiklust. Kahe linna vahel kurseerivad rongid hakkasid kasutama just seda teed, sest vanast ühendusest jäi osa Eesti territooriumile.[4] See oli ka esimene regulaarne sellel lõigul liiklev reisirong varem sõjaväe kasutuses olnud raudteel.
Aastal 1926 avati teel uus Žīguri raudteejaam, mille juurest algas metsa väljaveoks mõeldud kitsarööpmeline raudtee. Algselt oli selle pikkus 33 km, ent aastaks 1963 oli selle pikkus kasvanud 63 kilomeetrini. Aastal 1967 see harutee suleti ja metsaveoks hakati kasutama maanteetransporti.[3]
Teise maailmasõja ajal hakkas Saksa sõjavägi seda teed taas sõjalistel eesmärkidel kasutama. Sakslased rajasid Vecumi ja Gulbene raudteejaama juurde sõjalennuväljad, kus baseerus õhujõudude grupp Luftwaffen-Legion Lettland.[5] Aastal 1944 alanud Nõukogude vägede vastupealetungi käigus purustati peaaegu kõik Gulbene ja Ieriķi vahel asunud jaamahooned.
1988. aastaks oli reisijate vedu Ieriķi ja Gulbene vahel lõppenud, ent see lõik suleti ametlikult siiski alles aastal 1999.[6] Aastal 2009 see raudteelõik demonteeriti.
Läti taasiseseisvumine peatas rongiliikluse ka Põtalovo ja Vecumi jaamade vahel. Kuni aastani 2001 oli Läti poolt rongiliikluse lõppjaamaks kord Vecumi, kord Žīguri, kuni aastal 2001 kehtestatud "ajutine" suvine sõidugraafik muutis liini lõppjaamaks Gulbene raudteejaama. 2. augustil 2002 suleti raudtee ametlikult. Põtalovost Purvmala raudteejaamani viiv lõik läks Läti taasiseseisvumisel Venemaa Oktoobriraudtee käsutusse. Reisiliiklust seal ei toimunud ja Purvmala jaam suleti ametlikult aastal 2004.[3]
2014. aastal kehtestati Vidzeme regiooni üldplaneering, kus on ette nähtud ka Gulbene ja Põtalovo vahelisel lõigul rongiliikluse taastamine.[7]
Raudteejaamad ja -peatused
[muuda | muuda lähteteksti]- Amata raudteejaam
- Balvi raudteejaam
- Drusti raudteepeatus
- Dzērbene raudteejaam
- Ezermala raudteepeatus
- Galgauska raudteepeatus
- Gulbene raudteejaam
- Kamalda raudteepeatus
- Kuprava raudteejaam
- Lizumsi raudteejaam
- Litene raudteepeatus
- Medņi raudteepeatus
- Meļļi raudteepeatus
- Melnupe raudteepeatus
- Pakalnieši raudteejaam
- Pededze raudteepeatus
- Piebalga raudteejaam
- Purvmala raudteejaam
- Rāmuļi raudteepeatus
- Ranka raudteejaam
- Sita raudteejaam
- Stradi raudteepeatus
- Žīguri raudteejaam
- Tirza raudteejaam
- Ubeja raudteepeatus
- Uriekste raudteepeatus
- Vecumi raudteejaam
- Vīksna raudteepeatus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, lk 108–109. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ T. Altbergs (2009), lk 121–122. ISBN 978-9984-38-698-0
- ↑ 3,0 3,1 3,2 T. Altbergs (2009), lk 108.
- ↑ T. Altbergs (2009), lk 122.
- ↑ Михаил Зефиров. Авиация Латвии во Второй Мировой
- ↑ T. Altbergs (2009), lk 123.
- ↑ Vidzemes plānošanas reģions atbalsta dzelzceļa līnijas Gulbene-Pitalova atjaunošanu
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Raudteeliini kaart (1935), lvwiki
