Lombardlased esimeses ristisõjas

"Lombardi alla prima crociata, I" (ka "I Lombardi alla prima crociata" ja "I Lombardi"; "Lombardlased esimeses ristisõjas") on Giuseppe Verdi neljas ooper (dramma lirico) neljas vaatuses Temistocle Solera libretole Tommaso Grossi eepilise poeemi "I Lombardi alla prima crociata" (1826) järgi.

Verdi pühendas partituuri Parma Habsburgide hertsoginnale Maria Luigiale, kes suri paar nädalat pärast esietendust. Esiettekanne toimus 11. veebruaril 1843 Milano Teatro alla Scalas ja oli tohutult menukas.

Saamislugu

1843. aastal oli iga teema, kus itaallasi näidati võitlemas mistahes ühise vaenlase vastu, suur probleem ja ärritas Austria-meelset tsensorit. Kuid "I Lombardi" puhul ei näinud probleemi tsensor, vaid hoopis kirik. Milano peapiiskopi kõrvu olid kostunud kuuldused, et Verdi uus oopus sisaldab katoliiklikke spetsiifilisi rituaalielemente. Verdi keeldus muusikas muudatusi tegemast. Piiskopid kaebasid tsensorile, kuid nende juht ei hakanud kaebust arutama, kuid käskis moe pärast teha väga väikeseid muudatusi. Milano kohalikud võimud aga nõudsid, et libreto muudetakse poliitiliselt korrektsemaks, et see ei õhutaks rahvast otseselt mässule. Solera tegi mõningaid korrektiive tekstides.

Verdi oli sel ajal juba "Nabucco" suure menu tõttu rahva hulgas sedavõrd populaarne, et uue ooperi esiettekannet oodati suure põnevusega. Rahvas tuli esietenduse päeva eel öösel kell kolm toidukorvidega ooperimaja ukse taha ootama, et saada osa maestro uuest oopusest, mis tähendas itaallastele väga palju. Teos kujutab endast tüüpilist näidet Verdi varase loominguperioodi jõulisest stiilist. Sageli on "I Lombardit" võrreldud "Nabuccoga". Paralleele on tõmmatud mõlema ooperi suurepäraste patriootlike kooride „Va pensiero” ("Nabucco") ja „O Signore, dal tetto natio” ("I Lombardi") vahel.

Pariisi lavastuse jaoks töötas Verdi teose ümber prantsusepäraseks suureks ooperiks (grand opéra), kus pidi olema ka pooletunnine balletistseen. Lisaks tulid mitmed muusikanumbrid. Muudetud versiooni esmaettekanne Pariisi Opera Salle Le Peletier's pealkirjaga "Jérusalem" toimus 26. novembril 1847. See versioon tõlgiti itaalia keelde ja esitati 1850/1851 hooajal Milano La Scalas pealkirjaga "Gerusalemme".

La Scala võttis noore helilooja teose taas repertuaari 1844/1845 hooaja avamiseks. Pärast seda levis "I Lombardi alla prima crociata" kiiresti Itaalias ja mujal Euroopas. Itaalias võeti teos järgmise paari aasta jooksul mängukavva Veneetsias, Luccas, Firenzes, Triestes, Torinos, Bolognas, Palermos, Maceratas ja Mantovas. Mujal Euroopas esitati Odessas, Barcelonas, Bukarestis, Berliinis, Londonis ja Peterburis ning 1847. aastal New Yorgi Palmo ooperimajas. Pärast 1861. aastat hakkas publiku huvi selle teose vastu vaibuma.

20. sajandil ja hiljem on teost esitatud regulaarselt, kuid mitte nii sageli kui "Nabuccot". 1930. aastal oli "I Lombardi" pärast pikka vaheaega Milano La Scala sügishooaja avalavastus. USA-s on esitatud kontsertettekandena New Yorgis (1972) ja lavastatud San Diegos (1979), New Yorgis (1982, 1994) ja Sarasotas (2011). Olnud mängukavas Londonis (1976), Bergamos (2001), Parmas (2009), Hamburgis (2013) ja Veneetsias (2022). Eestis pole seda ooperit teatrilaval ega kontsertettekandes esitatud.

Rollide esmaesitajad

• Giovanni Severi (Arvino),
• Prosper Dérivis (Pagano),
• Carlo Guasco (Oronte),
• Erminia Frezzolini (Giselda),
• Teresa Ruggeri (Viclinda),
• Gaetano Rossi (Pirro),
• Luigi Vairo (Acciano).

Esietendust dirigeeris Eugenio Cavallini.

Peamised osad

• Arvino (tenor)
• Pagano (bass)
• Viclinda (sopran)
• Giselda (sopran)
• Pirro (bass)
• Acciano (bass)
• Oronte (tenor)
• Sofia (sopran)
• Milano kloostri ülem (tenor)

Süžee

Tegevus toimub aastatel 1096–1997 Milanos, Antiochi ümbruses ja Jeruusalemma lähistel Palestiinas.

Lord Folco pojad Pagano ja Arvino on ära leppinud, olles varem tülitsenud, kumb saab kaasaks Viclinda. Vicilinda on nüüd Arvino naine. Kord oma venda tappa ähvardanud Pagano on pagendusest naasnud. Sant'Ambrogio kiriku ette koguneb rahvamass. Viclinda ja Arvino tütar Giselda kutsutakse leppimise juurde tunnistajaks. Kuulutatakse välja ristisõda Pühale Maale ja Arvino peab vägesid juhtima. Pagano ihkab endiselt Viclindat. Nunnad on nõus aitama Paganol Viclindat endale saada.

Viclinda ja Giselda on mures Pagano pärast. Giselda palvetab. Pagano koos kaaslastega tungib Arvino paleesse. Pagano tungib Arvino kambrisse ja ilmub sealt välja verise mõõgaga. Ta on veendunud, et tappis Arvino. Arvino ilmub kirikuväljakule. Pagano saab teada, et ta on pimedas kambris tapnud oma isa. Rahvahulk nõuab Pagano surma, kuid Giselda protesteerib uue verevalamise vastu. Pagano saadetakse taas pagulusse Pühale Maale.

Moslemite türann Acciano ja tema kaaslased kavandavad jätkuvat vastupanu rüüstatavatele ristisõdijatele. Nad on saanud kätte Giselda, keda hoitakse Acciano haaremis vangis. Sofia, Acciano lemmiknaine on tegelikult kristlane ja tal on poeg Oronte. Oronte on armunud vangistatud Giseldasse. Sofia loodab kasutada Giseldat vahendina, et ka poeg kristlusse pöörata.

Pirro külastab erakut tema koopas ja küsib, kuidas ta saaks oma minevikupatud andeks. Pirro on nüüd Acciano usaldusisik ja kontrollib Antiochi väravaid. Erak annab Pirrole nõu, et ta saab andestuse, kui avab väravad lähenevatele ristisõdijatele. Koopasse tulevad ristisõdijad Arvino juhtimisel. Nad saavad teada, et Acciano on Arvino tütre vangi võtnud.

Ristisõdijad tungivad Antiochi. Acciano ja Oronte tapetakse. Sofia saab teada, et Arvino on tema mehe ja poja mõrvar. Giselda teatab, et see ristisõda ei olnud Jumala tahe. Arvino tõmbab mõõga välja ja ähvardab neiut jumalateotuse pärast tappa, kuid Sofia ei lase sellel toimuda. Ilmub Oronte, kes sai Arvino mõõgast vaid haavata. Giselda ja Oronte otsustavad koos põgeneda. Kuid haavatud Oronte sureb Giselda kätel.

Janused ristisõdijad ja palverändurid on kõrbes meeleheitel, et Jumal on nad hüljanud. Giselda avastab veeallika. Arvino oma ristisõdijatele oma kindlustunnet, et nad vallutavad nüüd Jeruusalemma. Selgub, et haavatud erak on maskeerunud Pagano, Ta kahetseb surmahetkel Arvinole pattu, et tappis mõlema isa. Pagano palub andestust. Arvino embab venda ja annab koos Giseldaga talle andeks.

Peamised muusikalood

• ansambel (Pagano, Arvino, Viclinda, Giselda, koor) “Qui nel luogo santo e pio”;
• Viclinda, Giselda, Arvino, Pagano ja Pirro kvintett „T'assale un tremito!... - sposo, che fia?”;
• Pagano aaria „Sciagurata! hai tu creduto”;
• Pagano kabaletta kooriga „O speranza di vendetta”;
• Giselda palvus „Salve Maria”;
• I vaatuse finaal „Mostro d’averno orribile”;
• koorid „Oh nobile esempio!”, „Stolto Allahà!”, „La bella straniera”, „Gerusalem!”, „Componi, o cara vergine „ , „O signore, dal tetto natio”, „Inno Guerra! guerra! s'impugni la spada”;
• Oronte kavatiin „ La mia letizia infondere „;
• II vaatuse finaali stretta ( Pagano, Arvino, Giselda ja koor) „Ah taci, incauta!”
• Giselda arioso „Se vano è il pregare”;
• Giselda ja Oronte duett „Oh belle, a questa misera”;
• Oronte, Eremita ja Giselda tertsett „Qual voluttà”;
• Giselda aaria „Qual prodigio!”;
• Oronte aaria „In cielo benedetto”;
• Ooperi finaal (Pagano, Arvino, Giselda ja koor) „ Dio pietoso!... di quale contento”.