Human Action

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Human Action A Treatise on Economics.jpg

"Human Action: A Treatise on Economics" ("Inimkäitumine: majanduse triktaat") on Ludwig von Misese raamat, mis käsitleb turumajandust ja inimloomust kui omavahel tihedalt seotud organit. Raamatus tuuakse välja kapitalismi areng ja selle eelised vastanduvalt plaanimajandusel võimatule planeerimisele ja majandamisele. Teos hõlmab nii majanduslike kui ka ühiskondlikke teemasid ning sisaldab sajandite vältel kogutud informatsiooni.

Raamatu valmimine[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal ilmus Genfis saksa keeles Misese raamat "Nationalökonomie", mida ta oli kuus aastat kirjutanud, kuid teise maailmasõja puhkemise tõttu kajastati raamatut vähe. "Nationalökonomie" on raamatu “Human Action”, mis ilmus 1949. aastal, eelkäija. "Nationalökonomies" kirjutatakse teemadest, mida “Human Action” laialdasemalt käsitleb. Kattuvateks teemadeks mõlemas raamatus on otsustamine, sotsialism, poliitiline sekkumine ning prakseoloogia.[1]

Raamatu sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatut käsitletakse kui traktaati ehk arutlevat uurimust inimtegevuse ja majanduse kallal tuginedes tugevalt prakseoloogiale. Raamat algab selgitustega majanduse kohta ning raamatut on võimalik jagada seitsmeks suureks osaks. Paljud raamatus välja toodavad faktid võivad olla ilmselged ja enesestmõistetavad, aga kuna tegemist on põhjaliku traktaadiga, siis peab ka kõige ilmselgemad faktid välja tooma, millele majandus tugineb, et ennast üleval pidada.

Esimene osa[muuda | muuda lähteteksti]

Mises defineerib esimeses raamatu osas ära inimtegevuse ning ütleb, et selleks on käitumine, millel on kindel siht ja eesmärk, ehk inimtahe on muudetud teoks. Mises arutleb sellel teemal pikemalt, küsides ja hiljem vastates küsimusele, miks inimene tegutseb ja käitub? Vastuseks on, et inimene on väga innukas ja soovib vahetada hetkese olukorra parema vastu, ehk inimene, kes ei ole hetkese olukorraga rahul on nõus tegutsema, et muuta enda olukord eelistatuma vastu. Mises järeldab sellest, et kui inimene oleks enda olukorraga rahul, siis ei oleks tal põhjust käitumiseks, tal ei oleks soove ega tahtmisi, ta oleks ideaalselt õnnelik ning käitumise asemel elaks ta lihtsalt ilma muredeta. Selleks, et inimene käituks on vaja veel ühte tingimust, milleks on ettekujutus, et inimese käitumine muudab olukorra paremaks, kui inimene ei arva, et käitumise tagajärjel olukord paraneks, siis inimene ei käituks. Mises põhjendab esimeses osas veel, et majandus peab uurima inimtegevust. Selle väite põhjenduseks ütleb Mises, et kaubad ja vara ei ole mitte looduslikud nähtused, vaid need on inimkäitumise ja inimloomuse aluseks ning inimene, kes soovib selliste teemadega tegeleda ei tohiks vaadata välist maailma, vaid peab vastused leidma hoopis inimese käitumisest. Viimase tähelepanekuna toob Mises esile nähtuse, et inimesed eelistavad puhkamist töötamisele, mille tunnustamine on majanduses äärmiselt tähtis.[2]

Teine osa[muuda | muuda lähteteksti]

Teine osa raamatust käsitleb inimühiskonda ning ideede rolli ja kaupade vahendamist selles ühiskonnas. Tähtsaks teemaks kerkib selles osas tööjõu jaotus, mis eraldab meid loomadest. Nimelt kogemusest saavad inimesed aru sellest, et koostöötamine on tõhusam ja produktiivsem kui töö, mida sooritavad isoleeritud isemajandavad indiviidid. Looduslikud tingimused, mis määravad inimeste elu ja pingutused on sellised, et tööjaotus kasvatab toodangut ja väljundit ühe tööühiku kohta. Looduslike tingimusi on selles olukorras kolm: Esimesena: inimeste kaasasündinud võimete ebavõrdsus ja võimalus sooritada erinevaid töid ja täita erinevaid ameteid. Teiseks: ebavõrdne maavarade jaotus ja võimalus toota erinevates maailma kohtades. Kolmandaks: Nimelt on selleks tingimuseks see, et mõnede saavutuste ja tööotsade täitmiseks on vaja tööjõudu, ilma milleta üks inimene ei suuda ise toota või teine olukord, kus tööd saab teha üksinda, kuid aeg, mida tööotsa panustatakse ei ole tulemusega kompenseeritud. Mises arutab ka selles osas inimeste loomulikke ja agressiivseid instinkte. Nimelt on tänapäeva inimene on arenenud sellele tasemele, kus ta on nõus ohverdama need primitiivsed ihad, et elada ühiskonnas, kus ei pea muretsema enda riietamise ja toitmise pärast kui elu ja surma vahelist olukorda. Mises toob välja selles osas ka loogilise mõtlemise ja kinnitab, et need, kes mõtlevad on alati sooritatud üksikisikute poolt ning kinnitab ka seda, et mõtlemine areneb alati välja mineviku teadmistel.[3]

Kolmas osa[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas osa sellest raamatust tegeleb majandusliku kalkuleerimisega. Raamatu kolmanda osa alguses kirjutab Mises selle kohta, kuidas inimene hindab enda tegevusi ja suhet lõppeesmärgi ja selle vahel, mida peab tegema, et lõppeesmärk saavutada. Inimene peab väärtustama aega ja vaeva, mida panustatakse töö tegemiseks vähemalt sama palju, kui seda, mis töö eesmärgina saavutatakse. Tihti on elus näiteid, kui võib öelda, et inimene eelistab toodete suhtes toodet A-d B-le ja toodet B-d C-le. Selline näide toob esile ka väga hästi, kuidas sotsialistlik plaan, kus riik määrab hinnad, ei saaks töötada, kuna inimeste väärtused on nii erinevad ja igale inimesele omane. Hiljem selles osas räägib Mises majanduslikust kalkuleerimisest ning millistes tingimustes võib seda kasutada ja mis on selle piirangud. Nimelt hõlmab majanduslik kalkuleerimine kõike, mida saab raha vastu vahetada. Kaupade hinnad esindavad ajaloolisi andmeid, mis kirjeldavad mineviku sündmusi või need on tõenäoliste tulevaste sündmuste ootusel. Aga on ka asju, mida ei saa raha vastu vahetada ja selliseid teemasid ei saa ka majanduslik kalkulatsioon hõlmata. Inimene, kes tahab ennast treenida suurte saavutuste jaoks peab kasutama paljusid meetodeid, mille jaoks võib raha minna, aga ei pea. Au, voorus, hiilgus, tervis ja elu ise on kõik asjad, mis mängivad rolli inimkäitumises aga neid ei saa käsitleda majandusliku kalkulatsiooniga ning need on asjad, millele ei saa mingisugust rahalist väärtust määrata.[4]

Neljas osa[muuda | muuda lähteteksti]

Neljas osa sellest raamatust on pühendatud täielikult turule, mis tähendab, et see käsitleb katallaktikat, hindu, kaudset vahendamist, käitumise ja aja möödumise suhet, intressi, tööd, palka ning huvide harmooniat ja konflikte. Mises kirjutab selles osas ka kapitalismist, algselt defineerib ta kapitalismi põhimõtte ning hiljem kaitseb seda sotsialistlike ja sekkumist pooldavate maailmavaadete eest. Kapitalismi kaitseks räägib Mises, et on võimatu tõestada, et sotsialism suudab pakkuda sama kõrget elatustaset, kui kapitalism, Mises lisab ka, et tänu Läänemaailmale on riikide rahvaarvu näitajad mitmekordistunud ja tava USA töötaja naudib tänapäeval samu mugavusi, mida isegi Medici ja Louis XIV oleksid kadestanud. Mises jätkab enda kapitalismi kaitsmist, öeldes, et kapitalism on inimlooming, mis arenes välja vastavalt töö jaotusele ning rääkides turust, ütles ta, et turg on pika evolutsioonilise protsessi tagajärg, mis tuleneb inimese tahtest kohaneda parimal viisil tingimustes, mida inimene ei saa muuta ega mõjutada. Tähtsaks peatükiks kujunes ka hindu käsitlev peatükk, kus Mises kirjutas hindamis protsessist, kulude arvestamist ning nõudluse monopoli. Selles peatükis järeldab Mises, et hindade kujunemine on turumajanduslikus korras on määratud tarbijate poolt. Kuna ühe toote või teenuse eelistamine teisele tootele või teenusele on sotsiaalne nähtus, mida põhjustavad kõikide üksikisikute otsused osta või mitte osta ja müüa või mitte müüa ning selle tõttu panustab iga inimene oma osa turuhindade kujunemisel.[5]

Viies osa[muuda | muuda lähteteksti]

Viiendas osas seletab Mises sotsialismi ajalugu ja majanduslikku kalkuleerimist sotsialistlikus ühiskonnas. Selles osas räägitakse nimelt sotsialistliku doktriini laiendajast Karl Marxist, kes ei suutnud kunagi põhjendada plaanimajandusliku realistliku töötamist. Kuid plaanimajanduse töötamist ei olnud vaja tõestada, kuna sotsialism on kapitalismist arenenud sotsiaalne süsteem ning iga inimtegevuse hilisem areng on kõrgem ja arenenum tase. See oli sotsialistide põhjendus, mille kaitseks öeldi, et iga inimene, kes vaidleb inimarengu vastu ja nende arengutasandeid võrdleb on idioot ja vaimuhaige. Nimelt otsused, mida majanduslike otsuste üle valitsev direktor peab tegema, on väga individuaalsed ja laialdased ning neid otsuseid ei ole üks võimuga inimene võimeline tegema. Võttes näiteks tehase, peab direktor arvesse võtma eri tegureid, näiteks tehase suurus, asukoht ning kui palju ressursse peaks tehasesse suunama. Mises on võrrelnud plaanimajandust pimedas kompimisega, kus direktori tõenäosus edukaid otsuseid teha on palju väiksem, kuna tal ei ole piisavalt teadmisi iga individuaalse majandusliku projekti kohta. Põhjus, miks turumajandus sellega hakkama saab on see, et iga inimene teeb enda kogemuste järgi otsuseid ja tegeleb ühe projektiga korraga, lisaks sellele suudavad kapitalistid ja ettevõtjad muuta kasumi ja kahjumi järgi, nähes, mida inimesed vajavad ja mida inimesed ei vaja. Mises lükkab selles osas ümber ka erinevad soovitused turu säilitamiseks sotsialistlikus ühiskonnas, öeldes, et need on paradoksilised ja kapitalismi ja sotsialismi segunemine ei tööta, kuna tekib süsteem, mis ei suuda ennast ülal pidada.[6]

Kuues osa[muuda | muuda lähteteksti]

Kuues osa kirjeldab riigi sekkumist turumajandusse, Mises on väga vastu olnud riigi sekkumisele ja eelistab individualismi kollektivismile. Kuna on võimalik kindlalt ära tuvastada turumajandusele ja plaanimajandusele omased iseloomujooned, saab ka kindlalt öelda, et neid ei saa kunagi kombineerida ning ükski neist ei lähe järk-järgult ühelt teisele. On olnud ka inimesi, kes on vaielnud sellele vastu ja on väitnud, et on olemas majanduslike süsteeme, mis on sama kaugel kapitalismist kui sotsialismist. Kui keegi üritaks selle kolmanda süsteemini jõuda, siis on see võimalik ainult turumajanduse põhjalt. Sotsialism, mis oma jäiga tsentralismiga annab õiguse valida ja tegutseda ainult ühel riiklikul organil, ei võimalda kompromisse ega järeleandmisi. Tuleb ka esile tuua, kuidas riik plaanib sellises kolmandas süsteemis, kus turg eksisteerib, kuid ränga riigi järelevalve all, nimelt on valitsuse põhiomaduseks seaduste jõustamine peksmise, tapmise ja vangistamise teel. Need, kes taotlevad valitsuse suuremat sekkumist, nõuavad lõpuks suuremat sundi ja vähem vabadust. Enamjaolt suunab riik ressursse ja piirab tootmist läbi maksude kehtestamise ja tariifide kehtestamise, kuid selline poliitika tähendab, et riik peab firmasid üleval pidama, sest kui riik soovib nõudluse vastu minna ja toote tarbimist tõsta, ei ole võimalik, et selline firma oleks tulu toov, kuna see erineb sellest, milline tootmine oleks olnud turumajanduse ja vabaduse olemasolekul. Mises kaitseb selles peatükis ka laissez-faire kapitalismi, mille kohta ta ütleb, et selline süsteem, kus riik ei pea ütlema täpselt igale inimesele, mida teha ja kuidas teha eksisteerib ja töötab, sest inimene soovib endale parimat ja on omakasu eest väljas. Oma omandiõigusele panustades annab iga ühiskonnas osaleja oma osa tootmistegevuse võimalikult heale korraldamisele, ühiskonnas osaleja annab teistele osalejatele seda, mida nemad soovivad, et tema saaks, mida tema soovib ja sellepärast majandus ka töötab ja sujub.[7]

Seitsmes osa[muuda | muuda lähteteksti]

Seitsmes osa selles raamatust arutleb majandust uuriva teadusharu rolli ühiskonnas. Majanduse uurimine erineb väga teistest teadusharudest, nimelt on majanduslike teoreemide õigsuse mõõdupuuks ainult loogiline mõtlemine ning mitte puhtalt kogemustele tuginemine. Kuid majandus kui ühiskonna poolt käsitletav teadusharu on midagi, millega mineviku majandusteadlased eksisid. On tõsi, et eraelus ei saa ühegi rahvamassi tuimus ettevõtjaid peatada, neil on vabadus oma projektidega tegeleda, isegi kui kõik teised nende üle naeravad. Aga hiljem, kui uued, paremad ja odavamad tooted turule ilmuvad on ettevõtja see, kes teenib kasumit ja need, kes enne naersid on nüüd neid samu uusi ja odavaid tooteid ostmas. Kuid sotsiaalses ja majanduslikus korralduses on see erinev. Kõik teooriad, mis ei ole avalikkuse poolt toetatud on hukule määratud. Pikas perspektiivis ei saa ükski valitsemissüsteem toimida, kui seda ei toeta avalik arvamus. Rääkides majandusest ja vabadusest, tõi Mises esile fakti, et majanduslik vabadus ja muud vabadused käivad käsikäes. See on ka põhjus, miks paljud poliitikud tahavad reguleerida majandust ja propageerivad majandusse sekkumist. Nad soovivad levitada "häid" doktriine ja summutada "halbu" doktriine. Nende nägemuse järgi pole tõel jõudu, mis suudaks olla jätkusuutlik ainult tõe eksisteerimise tõttu. Vähesed on teadlikud kõigi nende populaarsete doktriinide puudustest ning ei mõista, miks need doktriinid alati kaost levitavad. Kuid ainus viis nendele vastu astuda on lakkamatult tõde otsida ja alati kontrollida asjade valiidsust, mida meile öeldakse. Raamatu viimases peatükis räägib Mises tänapäevase majandusliku olukorra kohta öeldes, et majandus teadmiste kogum on inimtsivilisatsiooni oluline struktuur; see on alus, millele on rajatud tänapäevane industrialism ning kõik viimaste sajandite moraalsed, intellektuaalsed, tehnoloogilised ja terapeutilised saavutused.[8]

Tähtsad mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Prakseoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Mises kasutab oma raamatus läbivalt mõistet prakseoloogia, mille mõistmine on oluline tema teooriast aru saamiseks. Prakseoloogia on omamoodi filosoofia haru, mis tegeleb konkreetselt inimtegevusega ja selle uurimisega. Täpsemalt tegeleb prakseoloogia objektiivsete tõdedega, mis võib algselt mõistmatu tunduda, kui mõelda inimtegude ja otsuste peale, mis põhinevad peaaegu alati inimese enda kogemustel ja arvamustel. Prakseoloogia algpunkt, põhineb sellel, et kui X tingimused on täidetud siis järgneb tegevus Y. Üks mõte, mis on selle mõtteviisi järgi välja arenenud, on see, et tegutsedes inimene otsustab ja tegelikult eelistab ühte tegevust või asja teisele ja see peab olema tõsi igale inimesele, kes käitub tahtlikult ja eesmärgistatult. Selle teema arendusega on võimalik ka arutada, miks on prakseoloogia raamatu kontekstis tähtis. Nimelt rääkides majandusest on turul valikuks alati ühe toote eelistamine teisele tootele, mis näitab inimtegevust ja nagu Mises ise on öelnud, on majanduse üks prakseoloogia alamharu.[9]

Katallaktika[muuda | muuda lähteteksti]

Katallaktika on prakseoloogiline teooria, mille eesmärgiks on analüüsida kõiki tegevusi ja uurida välja hindade kujunemine ning moment, mil inimene teeb hindade suhtes enda valiku. Katallaktika uurib, miks hinnad on sellised nagu nad on, mitte millised hinnad peaksid olema. Katallaktika seaduste eesmärgiks ei ole väärtushinnangud, vaid objektiivne ja universaalne valiidsus. [10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Libertarian Press Inc. "The Essential von Mises". 1980. Inglise keeles.
  2. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 11-140. inglise keeles. 
  3. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 143-199. inglise keeles. 
  4. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 201-232. inglise keeles. 
  5. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 233-680. inglise keeles. 
  6. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 685-706. inglise keeles. 
  7. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 712-854. inglise keeles. 
  8. Ludwig von Mises (1949). Human Action: A Treatise on Economics. Lk 858-883. inglise keeles. 
  9. Murray N. Rothbard. "Praxeology: The Methodology of Austrian Economics". Mises Institute. Inglise keeles.
  10. Rahim Taghizadegan ja Marc-Felix Otto. "Praxeology of Coercion: Catallactics vs. Cratics". Mises Institute, 19. november 2015. Inglise keeles.