Hugo Liepmann
Hugo Karl Liepmann (9. aprill 1863 – 6. mai 1925) oli saksa neuroloog ja psühhiaater. Tema ideed ja publikatsioonid on mõjukad ka tänapäeva neuropsühholoogias.
Liepmanni suurim panus teadusmaailmas on apraksiaga seotud uuringute tegemine.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hugo Karl Liepmann sündis Berliinis juudi peres. Tema peamised huvialad gümnaasiumis olid vanad keeled ja filosoofia. 1880. aasta alguses õppis ta Berliini, Freiburgi ja Leipzigi ülikoolis filosoofiat ja loodusteadusi (eelkõige keemiat). 1885.–1886. aastal teenis Liepmann Saksa sõjaväes hobusevalvurina (Gardedragoner). Ta kiindus hobustega tegelemisse, samuti meeldis talle joosta, ujumine ja jalgrattaga sõita. Suures Herzbergi haiglas, kus ta hiljem töötas, ratsutas ta tavaliselt ühest majast teise just hobusega. Lisaks oli Liepmann entusiastlik maletaja.[1]
1885. aastal kaitses Liepmann doktorikraadi Leukippose ja Demokritose aatomimehhanismide alal. Tema lemmikfilosoofid olid Immanuel Kant ja Schopenhauer, kellest kirjutas ka biograafiaartikli.[2] Samuti austas ta väga Nietzschet, kuid pigem kui poeeti, mitte filosoofi.
Filosoofia ei rahuldanud Liepmanni kriitilist meelt. Ta läks Berliini meditsiini õppima ning sai 1895. aastal arstiteaduse doktorikraadi. Samal aastal asus ta Carl Wernicke assistendiks Breslaus, kuhu ta jäi kuni 1899. aastani. Seejärel suundus Liepmann tagasi Berliini, kus asus esmalt assistendi ning hiljem juba konsultandina tööle Dalldorfi psühhiaatriakliinikusse (tänapäeval Karl Bonhoeffer-Nervenklinik, Berliin). 1915. aastal sai temast Herzberge (tänapäeval Berlin, Lichtenberg) psühhiaatriahaigla direktor.[1]
1901. aastal asus Liepmann eradotsendina (Privatdozent) tööle ka Berliini ülikoolis. Seejärel, 1905. aastal, sai temast Titularprofessor (st professor tiitli, mitte akadeemiliste nõuete kohaselt), aastal 1919 Honorarprofessor (ametinimetus, mis oli talle antud eriliste teaduslike saavutuste eest) ning geheimer Medizinalrat (salajane meditsiininõunik, mis oli järjekordseks tiitliks ilma otsese funktsioonita). Samas ei antud Liepmannile ühtegi akadeemilise koha väärilist tiitlit. Nimelt kinnitasid Berliini ülikooli liikmed ja juhtkond, et kohe, kui Liepmann ütleb lahti judaismist, oleks tal kindlustatud vääriline koht. Kuigi filosoofiliste tõekspidamiste tõttu ei pühendunud Liepmann end ühelegi religioonile ega sidunud end nendega, keeldus ta siiski Berliini ülikooli väärikate liikmete pakkumisest.[1]
Juba noorpõlvest peale esines Liepmannil periooditi rusutust ning tihti kahtles ka iseendas. Kuigi ta oli populaarne ja suurepärane lektor, esines tal lavahirm ning sellega kaasnes kartus selle ees, et ta loengud osutuvad auditooriumi jaoks igavaks ja tüütuks.[1] Liepmannil olid ka ranged eetilised standardid ning tugev sotsiaalne vastutustunne. Näiteks andis Liepmannide pere ühe oma majadest Pankowis Berliinis juudi soost laste hariduse edendamiseks. Lisaks muutsid nad esimese maailmasõja ajal Berliinis oma teise maja tervishoiuasutuseks.[1]
Progresseeruva Parkinsoni tõve tõttu lõpetas Liepmann 1920. aastal Herzberges töö, kuid jäi endiselt tegutsema keskuses, mis oli loodud ajukahjustuse saanud sõdurite jaoks. Samuti jätkas Liepmann teadustööd. Viis aastat hiljem tegi ta koos abikaasaga viimase reisi Sitsiiliasse. Seal olles osales ta ühingu Berlin Society for Psychiatry and Nervous Diseases konverentsil, mille president oli ta olnud aastatel 1912–1916.
Kuigi keegi teine tema vaimsete võimete vähenemist ei märganud, ei tahtnud ta kogeda edasist progresseeruvat allakäiku ning sooritas seetõttu 1925. aastal enesetapu.[1]
Liepmann klinitsistina[muuda | muuda lähteteksti]
Liepmann ei teinud kunagi surmajärgseid lahanguid, vaid seda tegi tema eest Oscar Vogt.[3]
Liepmann ei kirjutanud uuritavate patsientide juhtumeid üksikasjalikult üles, vaid esitas neid süstemaatiliste grupiuurimustena, proovides leida nende juhtumite ühisosa ning nii kindlaks määrata kahjustuste iseloomu.[1]
Funktsioonide lokalisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni debatis oli Liepmann nende poolel, kes uskusid psüühiliste protsesside lokaliseerumisse. Ta pidas ennast Wernicke õpilaseks ja järeltulijaks[4], kuid tema teoreetilised seisukohad olid õpetaja loodud aluspõhimõtetest tähendusrikkamad ja ulatuslikumad.
Psühholoogiline analüüs kui lokalisatsiooni eeltingimus[muuda | muuda lähteteksti]
Liepmann leidis, et igasuguse psüühilise funktsiooni lokaliseerumine peab põhinema vaadeldava käitumise psühholoogilisel analüüsil. Ta seadis kahtluse alla mitte ainult psühholoogilise, vaid ka anatoomilise poole – vaimse elu ja lokaliseeritud ajufunktsioonide vahelised assotsiatsioonid. Nimelt laitis ta oletust, et kindel psüühiline funktsioon on seotud kindla ajupiirkonnaga.[5]
Apraksia[muuda | muuda lähteteksti]
Liepmanni kestev reputatsioon ja mõju põhinevad tema teadustööl apraksia kohta. Liepmann ise pidas seda ka enda teadussaavutuste keskmeks.[1]
Apraksia mõistet ja selle kontseptsiooni seletas esimest korda lingvist Heymann Steinthal (kes, nagu ka Liepmann, oli eralektor Berliini ülikoolis, kuid kes kunagi ei saanud sinna oma juudi päritolu tõttu alaliseks töötajaks.) Oma teoses "Synopsis of Linguistics" kirjeldas Steinthal üht afaatikut, kes esmalt haaras pliiatsi, kuid hoidis seda kirjutamisel valepidi käes, ning kes nuga ja kahvlit käes hoides ei osanud nendega midagi peale hakata. Steinthal järeldas, et sellise patsiendi puhul pole mitte häiritud liigutus ise, vaid mehhanismi ja eesmärgipärase liigutuse seotus.[6]
Liepmann ise Steinthali ei tsiteerinud, kuid mainis Kussmauli, Picki ja Flechsigi, kes defineerisid apraksiat kui "võimetust teha kindlaks objekte", "teadmise kadu sellest, kuidas objekte kasutada" või "patsiendi võimetust ära tunda näidatava või palpeeritava objekti kasutamist".[1]
Liepmanni esimene uurimus apraksia kohta oli üksikjuhtum: patsiendiks "imperaatorlik nõustaja", kes vaevles süüfilise käes.[7][8] Ta toodi Dallendorfi haiglasse diagnoosiga "segatüüpi afaasia koos ajurabandusest tingitud dementsusega". Liepmann kirjeldas, et muu hulgas ei suutnud patsient teha kindlaid käeliigutusi, kasutada objekte ning tundus seetõttu esmapilgul olevat kui kortikaalselt kurt ning võimalik, et ka kortikaalselt pime. Selgus, et viimast kaht patsiendil ei esinenud. Nimelt tegi Liepmann katse, kus hoidis patsiendi paremat kätt samal ajal kinni, kui palus tal vasakuga teatud ülesandeid täita. Ilmnes, et patsient oli palve peale suuteline haarama oma vasaku käega laual olevast kaartide valikust kohe õige kaardi. Samas parema käega polnud ta suuteline seda tegema. Sellega oli kindlaks tehtud, et patsient polnud kurt ega pime.[7]
Edasised uuringud kinnitasid, et patsient teadis üldiselt, mida ta peaks tegema, kuid ei suutnud kontrollida parema käe motoorseid akte. Samuti pani Liepmann tähele, et kuigi parema käega sooritatavad tegevused olid ebakorrektsed, oli liigutuskiirus normaalne, ning et mõningad liigutused, mida patsient ei suutnud palve peale esitada, ilmnesid spontaanselt mõnes teises situatsioonis. Seetõttu järeldas ta, et liigutusmälu ei ole kadunud. Inimene võib ära tunda objekti, teada, kuidas seda kasutada, suuta seda vabalt liigutada, kuid olla siiski võimetu seda teatud olukordades õigesti kasutada.[8]
Kahe aasta pärast "imperaatorlik nõustaja" suri ning lahkamine kinnitas Liepmanni hüpoteese. Nimelt selgus, et 2/3 patsiendi mõhnkehast oli täielikult hävinenud. Vasakus frontaal- ja parietaalsagaras olevad aju valgeaine tsüstid segasid alles jäänud ühendusteid vasaku ajupoolkera ning teiste kortikaalsete piirkondade vahel.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 GOLDENBERG, G. (2003). Historical paper. Apraxia and beyond: life and work of Hugo Liepmann. Cortex, 39, 509–524.
- ↑ LIEPMANN, H. (1891). Schopenhauer. Allgemeine Deutsche Biographie, 32, 333–346.
- ↑ GOLDSTEIN, K. H. (1970). Karl Liepmann. In W Haymaker and F Schiller (Eds), The Founders of Neurology. Springfield: Charles C Thomas, 473–475.
- ↑ LIEPMANN, H. (1911). Über Wernickes Einfluß auf die klinische Psychiatrie. Monatschr. Psychiat. Neurol., 30, 1–32.
- ↑ LIEPMANN, H. (1912). Zur Lokalisation der Hirnfunktionen mit besonderer Berücksichtigung der Beteiligung der beiden Hemisphären an den Gedächtnisleistungen. Zeitschrift für Psychologie, 63, 1–18.
- ↑ STEINTHAL, H. (1881). Abriss der Sprachwissenschaft. Berlin: Ferd. Dümmlers Verlagsbuchhandlung Harrwitz und Gossmann.
- ↑ 7,0 7,1 LIEPMANN, H. (1900). Das Krankheitsbild der Apraxie (motorische Asymbolie) auf Grund eines Falles von einseitiger Apraxie. Monatschr. Psychiat. Neurol., 8, 15–44, 102–132, 182–197.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 LIEPMANN, H. (1905). Der weitere Krankheitsverlauf bei dem einseitig Apraktischen und der Gehirnbefund auf Grund von Serienschnitten. Monatschr. Psychiat. Neurol., 17, 289–311, 19: 217–243.