Hugo Liepmann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hugo Liepmann

Hugo Karl Liepmann (9. aprill 18636. mai 1925) oli Saksamaa neuroloog ja psühhiaater, kelle ideed ja publikatsioonid on olulised ja mõjukad tänapäeva neuropsühholoogias.

Liepmanni suurimaks panuseks teadusemaailmas loetakse apraksiaga seotud uurimuste tegemist.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Karl Liepmann sündis Berliinis juudi perekonnas. Gümnaasiumis olid tema peamisteks huvideks vanaaja keeled ning filosoofia. 1880. aasta alguses õppis ta Berliinis, Leipzigis ja Freiburgis filosoofiat ning loodusteadusi (eelkõige keemiat). 1885/86. aastal teenis Liepmann Saksa sõjaväes hobusevalvurina (Gardedragoner). Temast sai kiindunud hobusearmastaja ning samuti meeldisid talle jooksmine, ujumine ning jalgrattaga sõitmine. Suures Herzbergi haiglas, kus ta hiljem töötas, sõitis ta tavaliselt ühest majast teise just hobusega. Samuti oli Liepmann entusiastlik malemängija.[1]

1885. aastal kaitses ta doktorikraadi Leukippose ja Demokritose aatomimehhanismidest. Tema lemmikfilosoofid olid Kant ja Schopenhauer, kellest ta on kirjutanud ka biograafilise artikli [2] Samuti austas ta väga Nietzschet, aga pigem poeedi kui filosoofina.

Kuid filosoofia ei rahuldanud Liepmanni kriitilist meelt. Ta läks Berliini meditsiini õppima ning sai arstiteaduste doktorikraadi 1895. aastal. Samal aastal asus ta Carl Wernicke assistendiks Breslaus, kuhu ta jäi kuni 1899. aastani. Seejärel suundus Lipemann tagasi Berliini, kus asus esmalt assistendi ning hiljem juba konsultandina Dalldorfi psühhiaatriakliinikusse (tänapäeval "Karl Bonhoeffer Heilstätten, Berlin Lichtenau"). 1915. aastast sai temast Herzberge (tänapäeval " Berlin Lichtenberg") psühhiaatriahaigla direktor.[1]

1901. aastal asus Liepmann eradotsendina (Privatdozent) tööle ka Berliini ülikoolis. Seejärel 1905. aastal sai temast Titularprofessor (st professor tiitli kohaselt, aga mitte akadeemiliste nõuete kohaselt), aastal 1919 Honorarprofessor (ametinimetus, mis oli talle antud eriliste teaduslike saavutuste eest) ning geheimer Medizinalrat (salajane meditsiininõunik, mis oli järjekordseks tiitliks ilma otsese funktsioonita). Samas ei antud Liepmannile ühtegi akadeemilise koha väärilist tiitlit. Nimelt Berliini ülikooli liikmed ja juhtkond kinnitasid, et kohe, kui Liepmann ütleks lahti judaismist, oleks tal ka vääriline koht nende hulgas kindlustatud. Ja kuigi filosoofilistest tõekspidamistest tulenevalt ei pühendanud ega sidunud Liepmann end ühegi religiooniga, keeldus ta siiski Berliini ülikooli väärikate liikmete pakkumisest.[1]

Juba noorpõlvest peale esines Liepmannil periooditi rusutust ning tihti kahtles ka iseendas. Ja kuigi ta oli suurepärane ning populaarne lektor, oli tal lavahirm ning kartus selle ees, et ta loengud osutuvad auditooriumi jaoks igavateks ja tüütuteks.[1] Liepmannil olid ka kõrged eetilised standardid ning sotsiaalne vastutustunne. Näiteks andis Liepmannide pere ühe oma majadest Berliinis Pankowis juudi laste harimiseks ning esimese maailmasõja ajal muutsid oma teise maja Berliinis tervishoiuasutuseks.[1]

1920. aastal lõpetas Liepmann töötamise Herzberges progresseeruva Parkinsoni tõve tõttu, kuid jäi endiselt aktiivseks keskuses, mis oli loodud ajukahjustuse saanud sõdurite jaoks. Samuti jätkas Liepmann teadustööd. Viis aastat hiljem tegi ta koos abikaasaga viimase reisi Sitsiiliasse. Ta osales seal õhingu Berlin Society for Psychiatry and Nervous Diseases konverentsil, mille president oli ta olnud aastatel 1912–1916. Kuigi keegi teine peale tema enda ei märganud tema vaimsete võimete langust, ei tahtnud ta edasist progresseeruvat allakäiku kogeda ning sooritas seetõttu 1925. aastal enesetapu.[1]

Liepmann klinitsistina[muuda | muuda lähteteksti]

Liepmann ei teinud kunagi surmajärgseid lahkamisuuringuid, vaid seda tegi tema eest sõber Oscar Vogt.[3]

Liepmann ei kirjutanud uuritavate patsientide juhtumeid üksikasjalikult üles, vaid esitas neid süstemaatiliste grupiuurimustena, proovides leida nende juhtumite ühisosa ning nii kindlaks määrata kahjustuste iseloomu.[1]

Funktsioonide lokalisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni debatis oli Liepmann nende poolel, kes uskusid psüühiliste protsesside lokaliseerumist. Ta pidas ennast Wernicke õpilaseks ja järeltulijaks [4], kuid tema teoreetilised seisukohad olid õpetaja poolt loodud aluspõhimõtetest sügavatähenduslikumad ja ulatuslikumad.

Psühholoogiline analüüs kui lokalisatsiooni eeltingimus[muuda | muuda lähteteksti]

Liepmann leidis, et igasugune psüühilise funktsiooni lokaliseerumine peab põhinema vaadeldava käitumise psühholoogilisel analüüsil. Ta seadis kahtluse alla mitte ainult psühholoogilise, vaid ka anatoomilise poole vaimse elu ja lokaliseeritud ajufunktsioonide vaheliste assotsiatsioonide osas. Nimelt laitis ta oletust, et kindel psüühiline funktsioon on seotud kindla ajupiirkonnaga.[5]

Apraksia[muuda | muuda lähteteksti]

Liepmanni kestev reputatsioon ja mõju põhinevad tema tööl apraksia uurimisest. Samuti pidas Liepmann ise seda oma teadussaavutuste keskmeks.[1]

Apraksia mõistet ja selle kontseptsiooni seletas esimest korda lingvist Heymann Steinthal (kes nagu ka Liepmann oli era-lektor Berliini ülikoolis, kuid kes kunagi ei saanud sinna alaliseks töötajaks oma juudi päritolu tõttu). Oma teoses "Synopsis of Linguistics" kirjeldas Steinthal üht afaatikut, kes esmalt haaras pliiatsi, kuid hoidis seda kirjutamisel valepidi käes ning kes nuga ja kahvlit käes hoides ei osanud nendega midagi peale hakata. Steinthal järeldas, et sellise patsiendi puhul pole mitte häiritud liigutus ise, vaid seotus mehhanismi ja eesmärgipärase liigutuse vahel.[6]

Liepmann ise Steinthali ei tsiteerinud, kuid mainis Kussmauli, Picki ja Flechsigi, kes defineerisid apraksiat kui "võimetust teha kindlaks objekte" , "teadmise kadu sellest, kuidas objekte kasutada" või "patsiendi võimetust ära tunda näidatava või palpeeritava objekti kasutamist" [1].

Liepmanni esimeseks uurimuseks apraksiast oli üksikjuhtum: patsiendiks "imperaatorlik nõustaja", kes vaevles süüfilise käes.[7][8] Ta toodi Dallendorfi haiglasse diagnoosiga "segatüüpi afaasia koos ajurabandusest tingitud dementsusega". Liepmann kirjeldas, et muuhulgas ei suutnud patsient esitada kindlaid käeliigutusi, kasutada objekte ning tundus seetõttu esmapilgul olevat kui kortikaalselt kurt ning võimalik, et ka kortikaalselt pime. Hiljem selgus, et kumbagi viimast aga antud patsiendil ei esinenud. Nimelt tegi Liepmann katse, milles hoidis patsiendi paremat kätt samal ajal kinni, kui palus tal vasakuga teatud ülesandeid täita. Ilmnes, et patsient oli kogu laual olevast kaartide valikust suuteline oma vasaku käega palve peale kohe haarama selle õige kaardi. Samas parema käega polnud ta suuteline seda tegema. Sellega oli kindlaks tehtud, et patsient polnud ei kurt ega pime.[7]

Edasised uuringud kinnitasid, et patsient üldiselt teadis, mida ta peaks tegema, kuid ei suutnud kontrollida parema käe puhul selle motoorseid akte. Samuti pani Liepmann tähele, et kuigi parema käega sooritatavad tegevused olid ebakorrektsed, oli liigutuskiirus normaalne ning et mõndasid liigutusi, mida patsient ei suutnud palve peale esitada, ilmnesid spontaanselt mõnes teises situatsioonis. Sellest tulenevalt järeldas Liepmann, et kadunud ei ole liigutusmälu. Inimene võib ära tunda objekti; võib teada, kuidas seda kasutada; suudab vabalt liigutada, kuid siiski ilmneb võimetus teatud olukordades objekti õigesti kasutada.[8]

Kahe aasta möödudes "imperaatorlik nõustaja" suri ning lahkamine kinnitas Liepmanni hüpoteese. Nimelt selgus, et 2/3 patsiendi mõhnkehast oli täielikult hävinenud ning vasakus frontaal- ja parietaalsagaras olevad aju valgeaine tsüstid segasid allesjäänud ühendusteid vasaku ajupoolkera ning teiste kortikaalsete piirkondade vahel.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 GOLDENBERG, G. (2003). Historical paper. Apraxia and beyond: life and work of Hugo Liepmann. Cortex, 39, 509–524.
  2. LIEPMANN H. (1891). Schopenhauer. Allgemeine Deutsche Biographie, 32, 333–346.
  3. GOLDSTEIN K. Hugo (1970). Karl Liepmann. In W Haymaker and F Schiller (Eds), The Founders of Neurology. Springfield: Charles C Thomas, 473–475.
  4. LIEPMANN H.(1911). Über Wernickes Einfluß auf die klinische Psychiatrie. Monatschr. Psychiat. Neurol., 30, 1–32.
  5. LIEPMANN H. (1912). Zur Lokalisation der Hirnfunktionen mit besonderer Berücksichtigung der Beteiligung der beiden Hemisphären an den Gedächtnisleistungen. Zeitschrift für Psychologie, 63, 1–18.
  6. STEINTHAL H. (1881). Abriss der Sprachwissenschaft. Berlin: Ferd. Dümmlers Verlagsbuchhandlung Harrwitz und Gossmann.
  7. 7,0 7,1 LIEPMANN H.(1900a). Das Krankheitsbild der Apraxie (motorische Asymbolie) auf Grund eines Falles von einseitiger Apraxie. Monatschr. Psychiat. Neurol., 8, 15–44, 102–132, 182–197.
  8. 8,0 8,1 8,2 LIEPMANN H. (1905a). Der weitere Krankheitsverlauf bei dem einseitig Apraktischen und der Gehirnbefund auf Grund von Serienschnitten. Monatschr. Psychiat. Neurol., 17, 289–311, 19: 217–243.