Hortõtsja

Hortõtsja
	Saar kosmosest
Koordinaadid	47° 49′ N, 35° 6′ E
Pindala	23,59 km²
Pikkus	12,5 km
Laius	2,5 km
Kõrgeim koht	30 m üle merepinna

Hortõtsja (ukraina keeles Хортиця) on Dnepri jõe suurim saar, mille pikkus on 12,5 km ja laius kuni 2,5 km.^[1] Saar on osa Hortõtsja riiklikust loodusreservaadist.^[1] See ajalooline koht asub Zaporižžja linna piirides^[2] Ukrainas.

Saarel on olnud oluline roll Ukraina ajaloos, eriti Zaporižžja kasakate ajaloos. Saarel on ainulaadne taimestik ja loomastik, sealhulgas tammesalud, kuusemetsad, niidud ja stepid. Saare põhjaosa on väga kivine ja kõrge (tõuseb 30 meetrit üle jõesängi). Lõunaosa on madal ja sageli üleujutatud Dnepri veest.

Geograafia ja asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Zaporižžja (otsetõlkes "peale kärestiku") on oma nime saanud geograafilisest piirkonnast, mis asub Dnepri jõest allavoolu pärast üheksandat kärestikku (vt Dnepri kärestikud). 1930. aastatel, kui ehitati Dnepri hüdroelektrijaam, olid need kärestikud üle ujutatud. Ainult graniidist kaljud, mis tõusevad 50-meetri kõrgusele, annavad tunnistust piirkonna algsest kivisest maastikust.

Hortõtsjas Savutõni tipus samanimelise kuristiku lähedal on kolm 74,5 meetri kõrgust elektriülekandetorni, mida nimetatakse Zaporižžja kolmiktorniks ja mis on osa Dnepri jõge ületavast 150 kV elektriliinist.^[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hortõtsja on olnud pidevalt asustatud viimase viie aastatuhande jooksul. Ka teistel vahetus läheduses asuvatel saartel on märke intensiivsest okupatsioonist protoindoeuroopa ja sküütide perioodil. Väike Hortõtsja saar on tuntud oma sküütide jäänuste ja mahajäetud kasakate kindluse poolest. 1927. aastal hüdroelektrijaama ehitamise ajal kaevatud Srednõ Stihi saar (Hortõtsjast kirdes) andis oma nime Serednõ Stohi kultuurile.

Varakeskajal oli Hortõtsja varjaagide juurest kreeklasteni kulgeva kaubatee võtmekeskus. Keiser Konstantinos VII mainib oma traktaadis De Administrando Imperio "Püha Jüri" saart, mis on vahetult kärestikust allavoolu. Ta teatab, et kärestikku läbides on venelased rändavatele petšeneegidele kerge saak. Kiievi-Vene vürsti Svjatoslav I rünnati ja hukkus tema katsel 972. aastal kärestikku ületada.

Varaseim teade Sitšina tuntud linnusest viitab sellele, et see asus Väikese Hortõtsja saarel (Mala Hortõtsja saar) ja selle asutas Volõõnia vürst Dmõtro Võšnevetskõi. Väike Hortõtsja saar on 20 korda väiksem kui Hortõtsja ise. Esimene Hortõtsja Sitš eksisteeris kuus aastat (1552–1558). Kärestikust (Zaporižžja piirkond) mööda allavoolu on veel mõned kohad kus Zaporižžja Sitš asus.

Neid kohti on kaheksa: Bazavluk (1593–1630), Mõkõtõn (1628–1652), Tšortomlõkk (1652–1709), Kamõn (1709–1711), Oleškiv (1711–1734), Pidpilna (1734–1775). Kõik need kohad olid jõeületuskohtades. Bohdan Hmelnõtskõi juhitud ülestõus algas Mõkõtõni Sitšis 1648. aastal. Legendide kohaselt kirjutasid kasakad kurikuulsa Zaporižžja kasakate vastuse Osmani impeeriumi sultan Mehmed IV-le just Hortõtsjas.

1775. aastal hävitati Sitš Vene kindral Tekhely poolt Katariina II käsul, mille tulemusena hakkasid Zaporižžja kasakad ümber asuma. Paljud asusid lõpuks elama Kubani jõe äärde Kaukaasia piirkonda. Need kasakad said tuntuks kui Kubani kasakad. Osa Zaporižžja kasakatest põgenes Doonau taha, et saada Osmanite sultani vasallideks. Nad elasid Doonau jõe suudmes.

1980. aastal kolisid paljud neist kasakatest ja asutasid Aasovi mere kaldale (Mariupoli ja Berdjanski vahele) uue Sitši. Zaporižžja Sitši viimane Hošovõi Otaman Petro Kalnõševskõi vangistati Solovetsi saare kloostris 85-aastaselt. Ta vabastati pärast 25-aastast vangistust. Ta suri kloostris peaaegu pimedana 113-aastasena.

1789. aastal kutsus tsaar Balti sadamalinnast Gdańskist (Danzigist) pärit mennoniite asulaid asutama Vene impeeriumi laiadele steppidele. Üks neist asulatest asus Hortõtsja saarel. Nad pidasid põllutööd rikkalikul saarepinnal. Osa nende tulusast äritegevusest oli Hortõtsja saludest ja metsadest pärit saematerjaliga kauplemine. 1916. aastal müüsid mennoniitide kolonistid Hortõtsja saare Oleksandrovski linnavolikogule.

1965. aastal kuulutati Hortõtsja saar "ajalooliseks ja kultuuriliseks kaitsealaks".^[1] Dnepri kärestiku riiklik ajaloo- ja kultuurikaitseala asutati 1974. aastal; see hõlmas nii Hortõtsja saart, külgnevaid saari ja kaljusid kui ka osa Dnepri paremkallast.^[1] Kaitseala kogupindala on 2359 hektarit.^[1] Kaitseala sai riikliku staatuse 1993. aastal.^[1]

Riiklik kaitseala[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa kaitsealast hõlmab Zaporižžja kasakate muuseumit, sealhulgas kasakahobuste näitust. Muuseumihoone on kaasaegne ja asub madalal maastikul, kust avaneb vaade põhja pool asuvale Dnepri hüdroelektrijaamale. Muuseum avati 1983. aasta oktoobris Zaporižžja ajaloomuuseumina. Muuseumiprojekti kiitsid heaks Ukraina Kultuuri- ja Deržbudiministeerium detsembris 1970. Muuseumi ekspositsioonipind oli 1600 m² ja see kajastas järgmisi teemasid: Hortõtsja iidsetel aegadel, Zaporižžja kasakate ajalugu ja Zaporižžja ajalugu sotsialismi ehitamise aegadel.

Dioraamasid oli neli: "Svjatoslavi lahing kärestikus" (autor M. Ovitškin), "Vaesunud kasakate ülestõus Zaporižžja Sitšis 1768" (M. Ovitškin), "Dnepri HESi ehitamine" (V. Trotšenko), " Zaporižžja linna öine torm 1943. aasta oktoobris" (M. Ovitškin). Muuseumi osaks sai Ülem-Hortõtsjas asuv Zaporižžja tamm. 1992. aastal kujundati muuseumi ekspositsioon ümber.

Muuseumis on eksponaate, mis pärinevad kiviajast kuni sküütide perioodini (umbes 750–250 e.m.a.) kuni 20. sajandini.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Bürgers, Jana (2006). "Mythos und Museum. Kosakenmythos und Nationsbildung in der postsowjetischen Ukraine am Beispiel des Kosakengeschichtsmuseums auf der Insel Chortycja". Pietrow-Ennker, Bianka (toim). Kultur in der Geschichte Russlands (saksa). Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. ISBN 3-525-36293-5.
Ganzer, Christian (2005). Sowjetisches Erbe und ukrainische Nation. Das Museum der Geschichte des Zaporoger Kosakentums auf der Insel Chortycja. Soviet and Post-Soviet Politics and Society (saksa). Kd 19. Preface by Frank Golczewski. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. ISBN 3-89821-504-0.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ЗАПОРІЗЬКИЙ ОБЛАСНИЙ ТУРИСТИЧНО-ІНФОРМАЦІЙНИЙ ЦЕНТР (ukraina). Zaporozhye Regional Tourist Information Centre, National Park Khortytsia. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2018. Vaadatud 3. aprillil 2019.
↑ ЗАПОРІЗЬКИЙ ОБЛАСНИЙ ТУРИСТИЧНО-ІНФОРМАЦІЙНИЙ ЦЕНТР (ukraina). Zaporozhye Regional Tourist Information Centre, Zaporozhye. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2018. Vaadatud 3. aprillil 2019.
↑ "Исторические переходы ЛЭП 150кВ на Хортице Dnipro river crossing 150kV (Zaporizhzhia Pylon Triple)" (vene ja inglise). PowerLiner. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. aprill 2019. Vaadatud 3. aprillil 2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[NationalPark-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ЗАПОРІЗЬКИЙ ОБЛАСНИЙ ТУРИСТИЧНО-ІНФОРМАЦІЙНИЙ ЦЕНТР (ukraina). Zaporozhye Regional Tourist Information Centre, National Park Khortytsia. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2018. Vaadatud 3. aprillil 2019.

[ZRTIC-2] ЗАПОРІЗЬКИЙ ОБЛАСНИЙ ТУРИСТИЧНО-ІНФОРМАЦІЙНИЙ ЦЕНТР (ukraina). Zaporozhye Regional Tourist Information Centre, Zaporozhye. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2018. Vaadatud 3. aprillil 2019.

[3] "Исторические переходы ЛЭП 150кВ на Хортице Dnipro river crossing 150kV (Zaporizhzhia Pylon Triple)" (vene ja inglise). PowerLiner. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. aprill 2019. Vaadatud 3. aprillil 2019.

[1]

[2]

[3]