Hollandi Uus-Guinea
|
Madalmaade Uus-Guinea Territoorium Nederlands-Nieuw-Guinea 1949–1962 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | koloniaalvalitsus | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa |
Hollandi koloniaalimpeeriumi koloonia (1949–1954) Madalmaade Kuningriigi mereülene ala (1954–1962) | ||||
| Kuninganna | Juliana | ||||
| Kuberner |
Stephan Lucien Joseph van Waardenburg (esimene, 1950–1953) Pieter Johannes Platteel (viimane, 1958–1962) | ||||
| Pealinn | Hollandia | ||||
| Religioon |
kristlus (ametlik) Animism | ||||
| Peamised keeled |
hollandi indoneesia Paapua keeled Austroneesia keeled | ||||
| Valuuta | Hollandi Uus-Guinea kulden | ||||
| Deviis |
"Setia, Djudjur, Mesra" (indoneesia keeles) "Pius, Honestus, Amica" (ladina keeles) ("Ustav, aus, sõbralik") | ||||
| Hümn |
"Wilhelmus" ("William") "Hai Tanahku Papua" ("Oh mu maa Paapua") | ||||
| |||||
Madalmaade Uus-Guinea (hollandi keeles Nederlands-Nieuw-Guinea, indoneesia keeles Nugini Belanda; Hollandi Uus-Guinea) oli tänapäeva Indoneesia Paapua piirkond, kui see oli 1949. aastani osa Hollandi Ida-Indiast ning 1949–1962 Madalmaade Kuningriigi meretagune ala. Hollandi Uus-Guinea koosnes praeguse Indoneesia Paapua ja Lääne-Paapua provintsist, mis olid 2003. aastani üks haldusüksus Irian Jaya.
Indoneesia revolutsiooni ajal käivitas Holland Indoneesia Vabariigi alade vallutamiseks "politseioperatsioone", mille jõhkrad võtted tõid kaasa rahvusvahelise pahameeletormi. Rahvusvaheline kogukond toetas indoneeslasi ning Holland oli sunnitud taganema. 1949. aastal õnnestus Hollandil Hollandi Uus-Guinea Indoneesiast juriidiliselt eraldada ning ala saatus lubati määratleda 1950. aastaks. Sellele järgnenud aastatel argumenteeris Holland ÜRO-s, et Hollandi Uus-Guinea rahvastik on Indoneesia omast erinev ning ei peaks seega Indoneesia riigi osaks saama.
Hollandi Ida-India õigusjärglane Indoneesia väitis seevastu, et Hollandi Uus-Guinea peaks uue riigi osaks saama, kuna nii oleks jäänud kehtima endine piir. Uus-Guinea vaidlus põhjustas Hollandi ja vastiseseisvunud Indoneesia suhete kiire halvenemise. 1961. aastal rajas Holland Uus-Guinea Nõukogu ning 1962. aastaks oli vaidlus arenenud madala intensiivsusega relvakonfliktiks.
Pärast Vlakke Hoeki intsidenti alustas Indoneesia hollandlaste survestamiseks infiltreerumiskampaaniat. Hollandit hakkasid diplomaatiliselt survestama ka Ameerika Ühendriigid ning kogu projekti populaarsus kodumaal vähenes. Augustis 1962 nõustusid hollandlased territooriumi saatuse osas referendumi korraldama. Uus-Guinea oli ajutiselt ÜRO kontrolli all, 1. mail 1963 läks ala Indoneesia võimu alla. 1969. aastal toimus viimaks hääletus "Vaba tahte akt", mille usaldusväärsus on hiljem kahtluse alla seatud.