Hillar Lehari
Hillar Lehari (kuni teise maailmasõja lõpuni Hillar Äro, 9. september 1915 Tartu või Raadi vald, Tartumaa[1] – 16. märts 1999 Strasbourg) oli Eesti mütomaan, kes on tuntud oma võltsitud mälestuste poolest.[2]
Lehari väitis muu hulgas olevat end Johan Laidoneri venna Peeter Laidoneri poeg ja piiskop Hugo Bernhard Rahamäe ning poliitiku ja pangategelase Georg Vesteli sugulane. Ta olevat õppinud Berliini, Grazi ja Berni ülikoolides ja olnud Centumi klubi asjaajaja. Hiljem on ta väitnud end omavat Johan Laidoneri päevikut ning avaldanud memuaare oma teenistusest Centumis aastatel 1935–1940. Tema väidetavad sugulussidemeid pole tõendatud, Laidoneri päeviku olemasolu on kindrali lähikondsed ja ajaloolased kahtluse alla seadnud ning tema töötamisest Centumis puuduvad tõendid.
Tema elulugu uurinud Carl Filip Laurits on viitab Lehari valetamise motiive analüüsides, et et vallaslapsest Leharile oli oluline leida omale austusväärne ja inspireeriv isakuju, kellena ta kasutas kindral Johan Laidoneri ja piiskop Hugo Bernard Rahamäge. Lauritsa arvates häbenes Lehari oma minevikku ning janunes tähelepanu ja tunnustuse järele, soovides olla lugupeetud. "Lehar tungib Eesti lähiajaloo sügavustesse, et leida seal endale sobiv läbiuurimata koht, kus keegi teda paljastada ei oskaks". Hiljem langes ta Lauritsa hinnangul ka ise oma fantaasia ohvriks ja uskus, et väljamõeldu oligi tema pärisminevik.[3] Analüüsides Lehari väidete usaldusväärsust viitab Laurits, et kõike pole tarvis pidada lausvaleks, kuivõrd näiteks Centumi kohta kirjutatu põhines klubi liikmete ja külaliste käest kuuldul.[4]
Varasem elu[muuda | muuda lähteteksti]
2. juulil 1934 varastas ta Tallinna katoliku kirikust neli küünlajalga, mille eest teda karistati kaheksakuise vangistusega.[5]
Veel oli ta enda andmeil (kirjad Friedebert Tuglasele 8. augustist 1938 ja Eduard Hubelile 19. jaanuarist 1939) vanglas pettuse eest aastail 1937–1938 ja soovis seejärel alata "uut, puhtamat ja säravamat elu.[3]"
Centum klubi[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Centum
Lehari väitel sai ta tööd 1935. aastal klubi Centum asjaajana. 1984. aastal pani ta kirja oma mälestused. Neid on peetud ainsaks põhjalikuks allikaks klubi tegevuse kohta.[6]
Carl Filip Laurits on Lehari kirjadele tuginedes seisukohal, et tolle väide töötamisest Centumis on vale ning vahemikus 3. september 1937 kuni 3. detsember 1938 viibis ta pettuste eest Harku vanglas. Laurits viitab oma argumendis kahele kirjale, mille Lehari saatis 1938. aasta augustis valenimede all kirjanik Friedebert Tuglasele ja 1939. aasta jaanuaris kirjanik Eduard Hubelile.[7]
Lehari hävitas enda väitel Nõukogude võimu taastamise eel kõik klubi dokumendid ja paberid, mis võisid selle liikmeid uue võimu tingimustes ohtu seada.[8]
"Laidoneri päevik"[muuda | muuda lähteteksti]
1969. aasta veebruaris ilmus Välis-Eesti ajalehes Võitleja artikkel "Laidoner inimesena", milles Lehari avaldas väidetavaid mälestusi Johan Laidonerist ja väitis, et "kindlas kohas vabas ilmas" on hoiul Laidoneri mahukas märkmik. Kirjanik Einar Sanden on Lehari artiklit kommenteerinud järgnevalt: "Kui ta hullumeelne ei ole, siis tont ise teab, mis mängu ta mängib."[9] "Johan Laidoneri päevik" olevat väidetavalt sisaldanud üle 2000 lehekülje ja kajastas ajavahemikku Vabadussõja lõpust kuni 22. juunini 1940. Siis andnud Hugo Bernhard Rahamägi, Hillar Lehari, Aleksei Kruszewski ja Peeter Kann päevikule allkirjad, kusjuures Laidoner avaldanud soovi, et see avaldataks "Vabas-Eestis kui testament ja õpetus tulevastele vabadele eestlastele".[10]
1973. aastal pakkus Lehari päevikut müüa Rootsis asuvatele Eesti tegelastele, kuid tõenduseks palutud fotokoopiate asemel saatis ta väljakirjutusi, mis paistsid silma Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni halvustamisega. Laidoneri tuttavate kinnitusel olid Laidoneril aga nii Pätsi kui Tõnissoniga head suhted. Hiljem pakkus Lehari päevikut ka ajakirjanikele Arnold Joonsonile ja Vladimir Raudsepale, et see avaldataks ajalehtedes Võitleja või Kodumaa, kuid läbirääkimised jäid tulemuseta.
Seejärel olevat ta 1973. aastal pakkunud[9] või müünud päeviku Nõukogude Liidu suursaatkonnale Pariisis.[11][9]
Päeviku olemasolus on kaheldud sellest levinud kuulduste algusest peale. Kindrali lesk Maria Laidoner on kinnitanud, et tema abikaasa ei pidanud kunagi päevikut ning tema ise ei tunne ka Hillar Leharit. Sama meelt on olnud mitmed Laidoneri sõbrad ja sugulased.[12] Ajaloolane ja monograafia "Laidoner – väejuht" autor Reigo Rosenthal on päeviku olemasolu nimetanud Lehari väljamõeldiseks.[9] Carl Filip Laurits peab päeviku olemasolu ebatõenäoliseks ja arvab, et isegi kui see eksisteeris, on päevik tänaseks hävinud. Samas on ta arvamusel, et teemal puudub kindel lõpplahendus, viidates Lehari poja ja naise mälestustele.[4]
Hilisem elu ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Enne surma põletas Hillar Lehari oma raamatud, pildid, kirjad ja dokumendid. Carl Filip Laurits on tegu iseloomustades öelnud: "See oli nagu tema väljamõeldud mina enesetapp".[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Murdvargus Siegeli töökojas. Vaba Maa, 2. oktoober 1934, nr 231, lk 2
- ↑ Laurits, Carl Filip Laurits. "Hillar Lehari – fenomenaalse mäluga mees või hoopis mütomaan?" (PDF). Tuna. 2017 (2): 1.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Laurits 2013, lk 155.
- ↑ 4,0 4,1 Laurits 2013, lk 156.
- ↑ Murdvargus Siegeli töökojas. Vaba Maa, 2. oktoober 1934, nr 231, lk 2
- ↑ Laurits 2013, lk 149.
- ↑ Laurits 2013, lk 154–155.
- ↑ Laurits 2013, lk 151.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Laurits 2013, lk 147.
- ↑ Hillar Lehari kirjad Jüri Remmelgasele 18.07.1969 ja 11.08.1969. Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, kast 4.
- ↑ Venelaste huvi salapärase käsikirja vastu. Eesti Päevaleht (Stockholm), 21. veebruar 1973; Segane lugu "Laidoneri päevikuga". Vaba Eesti Sõna, 8. veebruar 1973.
- ↑ Laurits 2013, lk 148.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Filip Laurits. Hillar Lehari - fenomenaalse mäluga mees või hoopis mütomaan? Tuna 2013, nr 2