Edgar Aavik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Edgar Eduard Aavik (26. aprill 1913 Roela vald, Virumaa5. juuni 1998 New South Wales, Austraalia) oli eesti kunstnik.

Õppis Tartu Ülikoolis 1934–1935 usuteaduskonnas ja 1935–1940 (lõpetas) õigusteaduskonnas, Fraternitas Liviensise vilistlane.

1944 põgenes Saksamaale, 1949 siirdus Austraaliasse. Oli 1967–1968 ajakirja Kungla pea- ja vastutav toimetaja. Ta oli Eesti Sõjaveteranide Liidu Austraalias asutaja ja president aastail 1969–1972.

Ta tegutses skulptori ja kunstiõpetajana.[1]

E. V. Tartu (1941) valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Aavik väitis 1970. aastail, et on 1941. aastal Joosep Meibaumi Tartus moodustatud vapside valitsuse (E. V. Tartu (1941) valitsuse) vanim elusolev liige. Valitsuse loomisega samaaegselt olevat toimunud Jaan Tõnissoni neljanda valitsuse ajal moodustatud Eesti rahvusfašistliku partei ümberkujundamine Eesti rahvussotsialistlikuks parteiks. See valitsus olevat andnud telefoniteel korraldusi Viktor Koernile Pärnusse (tegelikult oli Viktor Koern ühenduse saamise ajaks juba surnud)[2].

Edgar Aavik olevat olnud määratud Eesti Partisanide (Armee) sidemeheks E. V. valitsuse moodustava kogu juurde 18. juulil 1941, pärast Jüri Uluotsa saabumist Eesti Partisanide staapi Saksa sõjaväeautol, millel lehvisid Eesti ja Saksa lipud. Ühtlasi anti Edgar Aavikule ülesandeks ministrikohast mitte keelduda, kui pakutakse. Valitsuse asukohaks olevat olnud selleks ajaks kommunistina maha lastud professor Artur-Tõeleid Kliimanni korter. Tegelikult olevat valitsuse loomisega juba nagu hiljaks jäänud, sest professor Jüri Uluots, kes oli Joosep Meibaumi lähema abilise poolt viidud Kavastusse varjule, olevat läheduses aset leidnud hävituspataljoni haarangu tõttu edasi põgenenud Peedule ja tema ülesleidmisega olevat kulunud palju aega. Valitsuse kinnitamise õigus kuulus aga prof. Uluotsale kui Peaministrile Vabariigi Presidendi ülesandeis. Peaministri k.t. õigused olid varem juba Joosep Meibaumile antud juhuks, kui Jüri Uluotsaga midagi juhtunuks. Valitsuse loomiseks olevat olnud vajalik parteide elustamine milleks Joosep Meibaumil olnud juba kokkulepe sakslastega. Professor Kliimanni korteist leidis Edgar Aavik Adolf Hitleri Mein Kampfi esimese trüki, kus oli ette nähtud Balti rahvaste ümberasustamine Kesk-Venemaale, kust nad pärit olid, selle vältimiseks olevatki moodustatud Eesti Rahvusfašistlik Partei. 21.-22. juuli öösel toimus ministrite j. t. kaastööliste poolt vande andmine E. V. põhiseadusele. Päeval oli toimunud koostöös Partisanide staabiga nimede esitamine E. Vabadusristiga vääristamiseks 5-6 mehele ning Eesti-Vene sõja alguse määramine 17. juunile 1940. Vastav teade pidi ilmuma järgmise päeva Postimehes. 22. juuliks (lahingute ajal) oli Edgar Aavikul ülesanne korraldada üliõpilaste meeleavaldus Tartu Ülikooli peahoone ees. Joosep Meibaum jäi samast ööst alates kadunuks (tuttav SD-mees tõi teate, et ta olevat Berliini lennanud, tegelikult oli NKVD agendina maha lastud). Siiski pidas tema valitsus õigeks valitsuse heaks tervist juua ja see välja kuulutada. Hiljem läksid nad Ants Piibu majja, kus nad seda Eesti hümni laulmisega kordasid ja lasksid konjakil hea maitsta. 26. juulil korjati Eesti partisanidelt ära relvad, kuid Aavikule teatati, et ta jääb edasi Eesti Partisanide sidemeheks. 9. augustil kutsuti Edgar Aavik ülekuulamisele SD-sse, kus talle öeldi, et tuleb unustada kõik seoses Eesti Vabariigi taastamisega ja katkestada ühenduse pidamine. Lahkumisel NKVD hoone ees tõotas Aavik, et sõit ei jää seisma, vaid ta tegutseb edasi individuaalselt. Selles vaimus toimuski Eesti Vabariigi esindaja saatmine Soome Päämaja juurde 18. novembril 1941 ja sealt tagasitulek sõja lõpuperioodil[3].

1970. aastail olevat valitsusest järel olnud kaks liiget ja Edgar Aavik asus seda täiendama[4]. Sel otstarbel saatis ta valitsuse liikmeks kutsumise kirjad Heikki Leesmendile (majandusminister), Johannes Koortile (majandusminister) ja Eduard Vallastele (propagandaminister), Alfons Rebasele (siseminister), Arnold Joonsonile (välisminister Euroopa osas), Karl Talpakule (sõjaminister) ja Arnold Tonskale (sotsiaalminister), et nad mõnel pidulikul sündmusel annaksid ametivande[5].

14. aprillil 1973 pidas Edgar Aavik San Jose ülikoolis ettekande teemal "Estonian's 'Little Known' Role in the II War for Freedom 1940–1944. Ta väitis, et Joosep Meibaumi valitsuse võim on kontinuiteedi põhimõttel täielikult temale üle läinud. Edgar Aaviku käigu tulemusel Valgesse Majja mõni aasta varem olevat Siberist tagasi kodumaale lastud 20 000 eesti küüditatut ja vangi[6].

24. veebruaril 1990 Wollongongis peetud kõnes väitis Edgar Aavik 1941. aasta sündmuste kohta: Tartus kutsuti ellu Eesti Vabariigi valitsus, kelle tegelikuks peaministriks oli prof. Edgar Kant (mitte enam Joosep Meibaum). Sinna kuulus terve rida professoreid nii, et rahvakeeles nimetati seda "professorite" valitsuseks. Sel valitsusel õnnestus luua mitmeid välissidemeid, kaasa arvatud Soome Peamajaga, kelle juhtimisel formeeriti eesti vabatahtlikest Soomes jalaväerügement JR 200.[7]

Jüri Uluotsa lesk Anette Uluots[8], Hjalmar Mäe, Agu Allak ja Thea Tilgre[9] polnud midagi kuulnud sellisest "Tartu valitsusest".

Ernst Kirs väitis oma mälestustes sama aja kohta, et hoopis Riigikogu liige Johannes Sikkar käis ringi vabariigi valitsuse moodustamisega venelastest vabastatud ala tarvis. See toimus päeval enne Jüri Uluotsa Tartusse ilmumist, kui ei teatud, et ta redutab Nõos. Sikkar moodustas valitsust peamiselt küüditamisest pääsenud Ühinenud Põllumeeste erakonna tegelastest. Sinna valitsusse olevat kuulunud riigikontrolör Karl Soonpää, Järvamaa maavalitsuse liige Voldemar Tartu, kes hiljem läks dr. Mäe rekke. Ernst Kirsile pidi selles valitsuses prantsuse keele oskuse tõttu kuuluma välisministri koht. Kõik see olevat toimunud välgukiirusel enne hitlerliku armee kohalejõudmist, kui Ernst Kirs istus rahulikult hallis majas, kust käis koostöö Sikkariga.[10]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Aaviku tütre Leene Aaviku vanaisa oli väidetavasti Karl Timoleon von Neff.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.printsandprintmaking.gov.au/catalogues/artist/1248/edgar-aavik.aspx
  2. Kas Tartus kujundati valitsus? Võitleja, mai 1972, nr. 5, lk. 4.
  3. Üks kiri. Võitleja, juuni/juuli 1972, nr. 6/7, lk. 8
  4. Kas Tartus kujundati valitsus? Võitleja, mai 1972, nr. 5, lk. 4.
  5. "E. V. valitsuse juht" Austraaliast. Võitleja, aprill 1973, nr. 4, lk. 2.
  6. "E. V. valitsuse juht" Austraaliast. Võitleja, aprill 1973, nr. 4, lk. 2.
  7. Võitleja, märts 1990, nr. 2, lk. 3.
  8. Üks kiri. Võitleja, juuni/juuli 1972, nr. 6/7, lk. 8
  9. Kolm kirja. Võitleja, september 1972, nr. 9, lk. 6
  10. Ernst Kirs, Kord olin ma röövlite päälik..., Tallinn, Olion, 1996, lk 122
  11. http://aavikartand.com/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kas Tartus kujundati valitsus? Võitleja, mai 1972, nr. 5, lk. 4.
  • Üks kiri. Võitleja, juuni/juuli 1972, nr. 6/7, lk. 8 (Edgar Aavik).
  • Kolm kirja. Võitleja, september 1972, nr. 9, lk. 6 (Hjalmar Mäe, Agu Allak, Thea Tilgre).
  • "E. V. valitsuse juht" Austraaliast. Võitleja, aprill 1973, nr. 4, lk. 2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]