Joel Simon Krapifsky

Joel Simon Krapifsky (alias Joe Lepmann; 20. märts 1894 Hämeenlinna – surma aeg ja koht teadmata) oli juudi päritolu Soome sõjaväelane.

Ta on tuntud Jüri Vilmsi surma asjaolude väljaselgitamiseks korraldatud juurdluse tunnistajana.

Enda väitel teenis ta esimeses maailmasõjas Vene sõjaväe koosseisus kuni staabikapteni auastmeni ning teda autasustati Georgi, Anna ja Stanislavi aumärkidega.

Tegelikult esineb ta 1915. aastal elamisloaga juutide nimekirjas Haim Simon Krapifski nime all müügiabilisena Hämeenlinnas (tegeliku elukohaga Helsingis). Aleksander Simoni mälestuste järgi teenis Krapifsky temale alluva kindlusrügemendi rätsepatöökojas juurdelõikajana,, millest Krapifsky palus hilisemal kohtumisel vaikida. Ta olevat veel teeninud Joe Lepmanni nime all mereväe vastuluures, osalenud Soome vabadussõjas pataljoniülema asetäitjana osalenud Helsingi punaste peakorteri vallutamisel ja hävitanud käsigranaadiga punaste soomusauto. Selle eest sai ta II klassi Vabadusmedali ja Helsingi vallutamise mälestusmedali, enda väitel 3. ja 4. klassi Vabadusristi.

1918. aastal töötas Krapifsky Joe Lepmanni nime all peastaabis tõlgi ja ülekuulajana [enda väitel uurimisosakonna ülema ja I salajase osakonna (luureosakonna) ülemana], vallandati ebaaususe ja altkäemaksu võtmise tõttu. Seejärel teatas ta Aleksander Simonile, et vaenlased ajavad teda taga ja viimane toimetas ta Eestisse, kus ta Andres Larka loal Eesti sõjaväkke astus.

Krapifsky teenis Scouts-Rügemendis kapteni auastmes ratsakomando ja reservpataljoni ülemana, sõjategevuses ei osalenud ja viibis Tallinnas. Rügemendiülem Henry Reissar hakkas kahtlema, kas tegemist on ikka ohvitseriga, kuna Krapifskyl ei olnud peale enda ja Simoni suuliste andmete selle kohta mingit dokumenti. 13. augustil 1919 alustatud juurdluse alusel süüdistati teda ametivolituste ületamises, aukraadi hankimises võltsitud dokumendiga ja tema valdusse usaldatud riigivara näppamises. 12. augustil anti arreteerimiskäsk, Krapifsky põgenes Soome. Seal teatas ta, et on ülendatud Johan Laidoneri poolt majoriks, ja asus taotlema Soome kodakondsust, mille sai 1921. aastal. 1920. aastal astus ta luteri usku. 1960. aastail nimetas ta end koloneliks.

Poliitilise keskpolitsei ülema Esko Riekki hinnangul tegi ta raha eest mida tahes ning valetas nii kommunistidele kui ka soomlastele, kuis jõudis; ta töötas poliitilises keskpolitseis, oli ühenduses Nõukogude Vene, Poola, Prantsusmaa, USA ja Vene valgetega.

Jüri Vilmsi surma asjaolusid uuriva, end agronoomiks ja leitnandiks nimetava Peeter Matzi kirjavahetuses esineb ta eri nimede all (M.X., M.X.105, major Joel), jätmaks muljet, nagu oleks tegu erinevate inimestega, kes üksteist ei tunne. Kirjades selgitas Krapifsky, et Soomes valitseva Saksa orientatsiooni tõttu võidakse tal pea maha võtta, kui asi avalikuks tuleb, seepärast tuli sidepidamisel kasutada keerulisi ja salajasi teid. Tõe väljaselgitamise huvides pidasid Mats, Krapifsky ja Aleksander Belostostsky (teine Matzi tunnistaja) Eesti riigi kulul ühiseid lõunasööke. Ei Eesti ega Soome ametivõimud ei teadnud, kes nende nimede taga peitub.

31. mail 1922 käis Eesti saatkonnas Helsingis major S. Joel, kes väitis, et Peeter Matzile antud riiklikku toetust (50 000 Soome marka), mille kättesaamise kohta ta kviitungi oli andnud, pole ta tegelikult Matzilt kätte saanud, järelikult peaks Eesti riik ka temale 50 000 marka andma. Veel tahtis ta saada ravikulude katteks 25 000 marka (Jüri Vilmsi haua avamise päeval olevat üks sakslane teda tulistanud ja öelnud, et see on Vilmsi eest), 9500 marka tema toimetatud salakaubaveo juurdluse eest ja 59 000 marka Vilmsi hukkamise foto originaali eest. Pole teada, kas ta raha sai.

Tagasihoidliku, omakasupüüdmatu ja tõttarmastava hõimuvelle Joel Simon Krapifsky ja Aleksander Belostotsky tunnistused on peamiseks aluseks Jüri Vilmsi surma kohta levinud ametliku tõe tekkimisel ja võidulepääsemisel.

Kirjandus

• Seppo Zetterberg. Jüri Vilmsi surm. Tänapäev, 2004