Hillar Kareva
Hillar Kareva (8. detsember 1931 Tallinn – 17. juuni 1992 Tallinn) oli eesti helilooja.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Hillar Kareva lõpetas 1951. aastal Tallinna 2. Keskkooli[1] ja 1956. aastal Eugen Kapi õpilasena Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal. Ta oli 1955–1966 Eesti NSV Kunstide Valitsuse inspektor, töötas 1962–1967 Tallinna Muusikakoolis ja 1966–1982 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõuna.[2]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kareva on kirjutanud sümfoonilist, vokaalsümfoonilist ja eelkõige kammermuusikat. Mitme teose jaoks on ta saanud inspiratsiooni vanakreeka mütoloogiast (nt süit-sonaat "Aiolose paun" ("Neli tuult"), 1964; kontserttriptühhon "Parise kiusatus" klaverile ja altsaksofonile, 1984).
Ta on kirjutanud muusikat teiste hulgas Anna Haava, Ain Kaalepi, Aino Kallase, Doris Kareva, Heljo Männi, Ellen Niidu ja Marie Underi sõnadele.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Hillar Kareva tütar on luuletaja Doris Kareva.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://katsed.real.edu.ee/baas/index2.php
- ↑ Eesti Elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 (= Eesti Entsüklopeedia 14) ISBN 9985-70-064-3, lk 141
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Ines Rannap. Hillar Kareva. – Tiina Vabrit (koostaja). Eesti tänase muusika loojaid. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kontserdistuudio: Hillar Kareva Neli laulu bassile ja klaverile ERR videoarhiiv
- Hillar Kareva edition49 kodulehel (tutvustus, teosed, pilt, noodinäited)
- Hillar Kareva multimeedialeksikonis "Eesti muusika" (lühitutvustus, teosed, pildid)
- Doris Kareva. Õrn sõda. Eleegia, Sirp, 2. detsember 2011