Hiis (usuühing)

Allikas: Vikipeedia

Hiis oli usuühing (koguduste liit), mis 1930. aastatel koondas enamikku Eesti aktiivseid taarausulisi.

Taarausuliste liikumise tuumik kujunes 1920. aastate algul Tallinnas. Algselt oli selle juht Aleksander Põrk, kes hiljem jäi liikumisest kõrvale. Esimene taaralaste nime all kokkusaamine toimus mais 1925 ühe hilisema peaideoloogi Kustas Utuste juhtimisel. Usuühing "Hiis" loodi 1930. aastal, kuid kinnitati ametivõimude poolt alles 3. juulil 1931. Usuküsimusi korraldas üheksa eluks ajaks valitud askot, kes moodustasid Tarkade Nõukogu. Muud juhtorganid sarnanesid teiste ühingute omadega.

1930–1933 ilmus neli numbrit ajakirja Hiis, milles avaldati liikumise põhiseisukohad. Majandusraskuste tõttu asendati ajakiri 1934. aastal käsilevikulise ringkirjaga Hiie Teated. Ajakiri Vaimne Vabadusvõitlus ilmus 1939–1940 ja sisaldas peamiselt poleemikat kristluse ja selle mõjude üle.

Liikumise peaeesmärk oli rahvusliku maailmavaate levitamine ning võõrmõjude väljajuurimine eestlaste mõttemaailmast. Töötati välja uus ajaarvamine, kalender ja tähtpäevastik ning abiellumis-, pühitsus- ja matuseriitused (taiad). Toetati mitmeid riiklikke üritusi (nt nimede eestistamist).

Taaralaste tähtsaima püha – jüripäeva kui kunagise vabadusvõitluse ühe tähtsündmuse ja seega vabaduspüha tähistamisega oli seotud mälestushiie rajamine Sõjamäele. Projektivõistlus korraldati 1932, töid alustati 1933, projekti koostas 1934. aastal arhitekt Johann Ostrat. Hiis oli 1940. aastal pooleli, enamiku tehtust hävitasid II maailmasõda ja 1950–1960. aastatel rajatud tööstusettevõtted. Tänapäeval on osa sellest teostatud Jüriöö pargina.

Liikumine laienes ka Tallinnast väljapoole – 1938–1940 asutati iseseisvad hiied Harju- ja Võrumaal. Tallinna hiies oli 1940. aastal üle 500 liikme, mujal Eestis oli neid ca 200. 1930. aastate II poolel kavandati taarausuliste kalmistu rajamist Rahumäe kalmistu idaossa.

Nõukogude võim saatis ühingu laiali, kuid usulist tegevust esialgu väga ei piiratud – nt sügisel 1940 maeti taarausu kommete järgi liikumise üks peaideolooge Maarda Lepp-Utuste; seejärel tegutsemine soikus ning hiljem represseeriti enamikku üksikliikmeid.

Hiit on 1960. aastate lõpul püüdnud taastada Läänes elavad taaralased. Viimane iseseisvusaegne asko Hengo Tulnola maeti jaanuaris 1986 Rahumäe kalmistule, matusetaia viis läbi pühitsetud taaralane Jüri-Rajur Liivak. Praegu tegutsevad taaralased läbi Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]