1959. aasta Tiibeti ülestõus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1959. aasta Tiibeti ülestõus
Osa külmast sõjast
Tsarong in captivity.jpg
Tsarong jt RVA poolt kinni peetud mungad
Toimumisaeg 10.–23. märts 1959
(2 nädalat)
Toimumiskoht Lhasa, Tiibet, Hiina
Tulemus Ülestõus suruti maha
Osalised
Hiina Hiina Rahvavabariik Tiibeti ja Khami meeleavaldajad ja omakaitseväelased

Järgnenud Ida-Tiibeti ülestõusus:
Chushi Gangdruk


Toetus:
 Ameerika Ühendriigid[1]
 India[2]
Taiwan Hiina Vabariik[3][4]
Kaotused
2000 hukkunut 85 000 – 87 000 hukkunut (vaieldav)

1959. aasta Tiibeti ülestõus (hiina keeles 1959年藏区骚乱) algas 10. märtsil 1959 Tiibeti pealinnas Lhasas rahvarahutustega. Tiibet oli 1951. aastast olnud seitsmeteistkümne punkti lepingu alusel Hiina Rahvavabariigi kontrolli all.[5] Konflikt sai alguse üldistest Hiina-Tiibeti pingetest ning Tiibeti meeleavaldajate seas levinud kuulujuttudest nagu oleks Hiina valitsus tahtnud 14. dalai-laamat arreteerida. Protestidele andsid hoogu ka laialtlevinud hiinavastasus ja separatism. Alguses olid meeleavaldused rahumeelsed, kuid kui kokkupõrked laienesid, surus Rahvavabastusarmee (RVA) protestijad jõuga maha. Mitmed ülestõusnud olid jõudnud relvastuda. Ülestõusu viimastel päevadel toimusid ägedad kokkupõrked ning hukkunuid oli nii meeleavaldajate kui sõjaväe poolel. Dalai-laama põgenes Lhasast ning valitsusväed võtsid 23. märtsiks linna taas enda kontrolli alla. Tõenäoliselt hukkus ülestõusus tuhandeid, kuid täpsed andmed hukkunute arvu kohta puuduvad.

Tiibeti mässulised olid RVA-ga kokkupõrgetesse sattunud juba aastal 1956 Khamis ja Amdos, kus keskvalitsus oli proovinud sotsialistlikke reforme ellu viia. Partisanisõda laienes hiljem teistessegi Tiibeti piirkondadesse ning kestis 1962. aastani. Vahel peetakse 1958. aasta Xunhua vahejuhtumit Tiibeti ülestõusu sütikuks.[6][7]

Väljaspool Hiinat elavad tiibetlased tähistavad 10. märtsi ülestõusu päevana.[8] Jaanuaris 2009 kuulutasid Tiibeti autonoomse piirkonna võimud 28. märtsi pärisorjade vabastamise päevaks. Ekspertide hinnangul oli tegu valitsuse vastupropagandaga pärast 2008. aasta rahutusi.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Status Report on Tibetan Operations". Office of the Historian. 26. jaanuar 1968.
  2. Salopek, Paul (26. jaanuar 1997). "THE CIA'S SECRET WAR IN TIBET". Chicago Tribune. Chicago Tribune. Vaadatud 11. detsember 2018.
  3. Conboy, Kenneth J.; Morrison, James; Morrison, James (2002). The CIA's Secret War in Tibet. Lawrence: University Press of Kansas. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2022. Vaadatud 11. detsember 2018.
  4. "China/Tibet (1950–Present)". University of Central Arkansas .
  5. Chen Jian, The Tibetan Rebellion of 1959 and China's Changing Relations with India and the Soviet Union, Journal of Cold War Studies, Volume 8 Issue 3 Summer 2006, Cold War Studies at Harvard University.
  6. Li, Jianglin (10. oktoober 2016). Tibet in Agony (inglise). Harvard University Press. ISBN 978-0-674-97370-1.
  7. Luo, Siling (22. juuni 2016). "西藏的秘密战争,究竟发生了什么?(下)". The New York Times (hiina). Vaadatud 15. juuli 2020.
  8. Gyatso, His Holiness the 14th Dalai Lama, Tenzin (18. november 2011). "The Genesis Of The Tibetan Women's Struggle For Independence". tibetanwomen.org. Tibetan Women’s Association. Vaadatud 30. jaanuar 2019.
  9. Norbu, Jamyang (20. märts 2009). "Warren Smith on "Serf Emancipation Day"". Shadow Tibet. Vaadatud 3. august 2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]