Henrik Norman
|
See artikkel räägib teadlasest; näitleja kohta vaata artiklit Henrik Normann. |
Henrik Norman (ka Heinrich August Norman; 21. oktoober 1898 (vkj 9. oktoober) Kavilda vald, Tartumaa – 12. august 1959 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane ja haridustegelane.[1]
Norman oli kooliõpetaja poeg.[1]
Lõpetas 1915 Tartu Reaalkooli, 1919 Kroonlinna Mereinseneride Kooli mehaanika erialal. Oli 1919–1920 Vene laevastikus ja 1921–1925 Eesti mereväes suurtükilaeval Lembit ja miiniristlejal Vambola laevainsener, 1925–1935 Sõjaväe Varustusvalitsuse tehnikaosakonna insener, 1935–1941 Haridusministeeriumi tehnikakoolide peainspektor, ühtlasi 1921–1935 Tallinna Merekooli õppejõud ja mitmesuguste tehniliste kursuste lektor. Täiendas end tehnikahariduse korraldamise küsimustes Austrias, Itaalias, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal jm. Mobiliseeriti 1941 Nõukogude armeesse, oli 1941–1945 Venemaal: Uuralites metsatööstuse elektrijaama juhataja, varustusohvitser sõjaväes, Tšeljabinski Autotransporditehnikumi õppejõud, 1945–1950 Haridusministeeriumi kõrgemate ja keskeriõppeasutuste osakonna juhataja, ühtlasi 1947–1949 TPI metallide tehnoloogia kateedri vanemõpetaja, 1950–1959 Tallinna Kontrollmõõduriistade Tehase (KMT) peakonstruktor, 1959 kutsuti automatiseerimisvahendite ja mõõteriistade peaspetsialistiks Riiklikku Teaduse ja Tehnika Komiteesse.[1]
Uuris põlevkivibensiini ja selle piiritussegu detonatsioonikindlust ja kasutatavust mootorikütusena, koostas koos Riikliku Katsekoja ja TÜ õlikivide uurimise laboriga põlevkivibensiini tootmise tehnilised tingimused. Korraldas KMT-s puutevabade radioaktiivsete mõõteseadmete tootmist. Osales tehnilise ja tööstusliku hariduse põhimõtete ja koolivõrgu kujundamises, kutsehariduslike õppeasutuste seaduse (1937) ettevalmistamises. Oli koguteose "Kutseharidus Eestis" (1938) peatoimetaja ja kaasautor (kirjutas tehnilist ja tööstuslikku kutseharidust käsitlevad peatükid), 1936–1940 ajakirja Tehnika Kõigile toimetuse liige, 1941 ajakirja Teadus ja Tehnika peatoimetaja, 1946–1947 Eesti Teaduslike Insener-Tehniliste Ühingute teaduskogumike sarja "Tehnika" vastutav toimetaja. Eesti Inseneride Ühingu ja Insenerikoja tehnilise hariduse korraldamise toimkonna liige. Valgetähe teenetemärk (1939).[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Laeva elektrotehnika. Tallinn, 1925, 2. trükk 1933
- Kodumaa bensiin kaitseväes. // Tehnika Ajakiri (1933) 10, 11/12
- Mootorõlide katsetamisviisidest. // Tehnika Ajakiri (1935) 2–3
- Jõuseadised. Tallinn, 1936
- Tehnilise hariduse korraldusest Eestis allpool ülikooli taset. // Tehnika Ajakiri (1936) 11
- Tehniline haridus Eestis. Tallinn, 1936; Ametikool. // Eesti kool (1938) 7
- Kõrgema astme oskusjõudude tarvilikkusest kodukultuuri arendamisel. // Kodutööstus (1938) 4
- Tööstusõpilaste koolid. // Käsitööstuskoja teated (1938) 9; (1939) 1
- Üldhariduslikud ained kutsekooles. // Eesti Kool (1938) 10
- Ehitusala oskusjõudude ettevalmistamise kava. // Tehnika Ajakiri (1938) 12
- Eesti noorus ja tehnika.// Eesti Noorus (1939) 1
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918–1938. Tallinn, 1939, 184
- Tehnika ja Tootmine (1959) 9, 48
- Mägi, V. Töö võidab kõik. // Elektriala (200) 6, 30–32
- Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.