Helju Rammo

Allikas: Vikipeedia

Helju Rammo (9. mai 192625. juuli 1998[1]) oli eesti lastekirjanik ja dramaturg.

Helju Rammo sündis Tallinnas lillemüüja tütrena, õppis 19341941 Tallinna 14. algkoolis, 1941–1943 Tallinna 9. Keskkoolis ja 19471948 Tallinna 1. Töölisnoorte Keskkoolis, seda lõpetamata.

Töötas ajalehes Noorte Hääl 19501955 ja ajakirjades Täheke ja Pioneer 19601964. Alates 1964. aastast oli ta kutseline kirjanik Tallinnas, Kirjanike Liidu liige alates 1978. aastast.

Esimene Helju Rammo jutt ilmus ajakirjanduses 1947. aastal. Esikraamat "Salgajuht Mare" ilmus 1966. aastal. Raamatus kujutati tolleaegset kooli- ja pioneerielu läbi huumoriprisma. Helju Rammo on avaldanud kolm lühijuttude kogu noortele: "Üks omamoodi poiss" (1968), "Passita täismees" (1970) ja "Päästerõngas iseendale" (1983). Nooremale koolieale on kirjutatud kogumikud "Riukaraamat" (1976) ja "Kogel-mogel" (1993). 1977. aastal ilmunud "Imekaru" on seiklusjutu paroodia.

Helju Rammo on kirjutanud ka lastenäidendeid, mis on avaldatud kogumikes "Üks imelik pimesikumäng" (1975) ja "Pimesikumängust hambatülini" (1985). Helju Rammo näidendeid on lavastatud Eesti teatrites ja ka väljaspool Eestit. Helju Rammo kirjutas ka kuuldemänge ja näidendeid täiskasvanutele.[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Helju Rammo oli abielus luuletaja ning laste- ja noorsookirjaniku Adolf Rammoga. Näitleja Leida Rammo on Helju Rammo õde.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.sirp.ee/archive/1998/07.08.98/Varia/Varia1-8.html
  2. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995, lk. 441–442