Heinrich Arro

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heinrich Arro (1. august 1898 Avanduse vald, Virumaa10. detsember 1985 Tallinn) oli Eesti lendur, lennusportlane[1] ja riigiametnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich Arro lõpetas 1909. aastal Simuna Noorsoo Kasvatuse Seltsi kooli, 1916. aastal Rakvere Linna III algkoolis ja 1920. aastal Tallinna Ühisgümnaasiumi (õhtukeskkoolis).

1916. aastal tegi Arro Rakvere posti- ja telegraafikontoris erialaeksamid ning töötas seejärel posti- ja telegraafiametis. 1917. aastast teenis ta Tallinnas Imperaator Peeter Suure merekindluse lennusalgas, 1918. aastal lühemat aega Eesti diviisis.

1. jaanuarist 1919 teenis Arro Lennuroodus. 4. veebruaril 1919 esitas ta avalduse, et soovib saada motoristiõpilaseks. 1. septembrist 1919 oli ta õppejaoskonnas kirjas lenduriõpilasena. Sai lenduri kutse 15. juulil 1921 ja sõjaväelenduri kutse 2. novembril 1922.

Kuuludes Tartus asuvasse lennurühma üksusse, kasutas Arro võimalust ülikoolis keemia õppimiseks ja lõpetas ülikooli 1928. aastal. 1930. aastal kaitses Arro keemia erialal magistrikraadi. Aastatel 1928–1935 töötas Arro Tartu Ülikooli anorgaanilise keemia laboratooriumi assistendina, seejärel oli samas õppejõud. Heinrich Arro kuulus üliõpilaste seltsi Raimla.

Arro eestvõttel moodustati Kaitseliidu Tartu maleva lennuring, ta oli ka selle õppepealik[1]. Hiljem kuulus Eesti Aeroklubisse[1].

1935. aastast oli Arro Tallinnas siseministeeriumi õhu- ja gaasikaitse ning tuletõrje inspektor. 1940. aastal avaldas ta raamatu "Sõjagaasiasjandus: õhukallaletung ja kaitse", mis oli koostatud Tartu Ülikoolis 1940. aasta I semestril peetud loengute järgi.

1940. aasta juunipöörde järel töötas Arro algul inseneri, seejärel asedirektorina kummitööstuses Põhjala.

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 oli Heinrich Arro Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi õhukaitsenõunik.

1945. aastast töötas Arro Eesti NSV Tallinna Polütehnilises Instituudis, aastatel 1945–1970 oli dotsent ja 1953–1956 anorgaanilise keemia kateedri juhataja.

Ka Heinrich Arro poeg Hendrik oli sõjaväelendur.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1922 Vabadussõja mälestusmedal
  • 1939 Valgeristi IV klassi teenetemärk

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Biograafia ESBL-is (vaadatud 25.12.2014)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased. 1918 - 1938". Eesti Kunstnike Liidu väljaanne; Tallinn 1939.
  • Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]